Tunnistan ausalt, et ilma metsaspetsialisti abita ma harilikku kikkapuud looduses ise poleks määrata suutnud, liiati veel, kui ta suuremat tähelepanu ei ärata, näiteks sügisel puna-kirevaid vilju ei kandes. Suvisel ajal võib kikkapuud paakspuupõõsaks pidades ta metsahoolduse käigus kogemata maha lõigata.

Mul on vedanud selle külamehega, kes vahel käib mul tihnikuks muutunud metsaaluseid hõredamaks rookimas. Tema tööjõudlus pole eriti suur, nii jääb tal mahti metsas huvitavaid asju märgata ja neid kohe ka mulle näidata, olgu selleks siis loomaluud, huvitava kujuga kuivanud tüükad, puuseened, rippuvad samblad või erilised taimed. Mina olen kärsitum ja tööhoos võivad paljud asjad nägemata jääda.

Nii juhtuski, et mees oli jätnud toomingaid ja paakspuupõõsaid maha lõigates igaks juhuks ja mulle näitamiseks need teistmoodi põõsad puude vahele kasvama. Kuna noored võrsed tundusid iseäralikult kandilised ja heledate pikivöötidega, siis lõikasin ühe oksa ära ja sõitsin metsaspetsialisti juurde seda näitama. Selguski, et tegemist on hariliku kikkapuuga, praegu looduskaitse 3. kategooriasse kantud taimeliigiga, pealekauba 2015. aasta puuga.

Ega looduses esineva hariliku kikkapuu kohta palju lugeda polegi, välja arvatud raamat „Lehtpuud“ (U.Roht) ja põgus ülevaade Wikipedias. Raamatu autor Urmas Roht kirjutab, et kikkapuu perekond Euonymus tähendab kreeka keeles ´head nime´. Harilik kikkapuu Euonymus europaea pärineb Euroopast ning Kagu-Eestit peetakse tema leviku põhjapiiriks. Ometi on kikkapuu levinud veel Saaremaal ning taimeatlase koostajad kaardistavad tema looduslikke leiukohti mujalgi Eestis. Nii on Aasta puu looduses olemas ka Pärnumaal. Kikkapuu kultuuristatud liike kasutatakse haljastuses või iluaianduses just tema punaste (kuid mürgiste) viljade pärast. Looduses võib harilik kikkapuu kasvada kuni 5 m kõrguseks põõsaks, minu metsas nii suurt veel pole. Lähedalt tehtud pildil paistavad kikkapuule iseloomulikud neljatahulised rohelised võrsed ja jämedam hele tüveosa.