Uus aastaring on alanud. Täna kaks aastat tagasi läks mu emake, igaveseks. Leinavalu enam ei põleta, ometi tunnen, et ema on endiselt mu lähedal, minu meeltes ja mälestustes kogu aeg olemas.
Seda jäämustrite pilti vaadates näen seal justkui inimelu ajamustreid, teekonda üle laiade tasandike, üle konarlike küngaste ja läbi tumedate sügavike. Nii nagu loodus neid kujundab, ei suuda inimene mitte. Näen ajamustreid ja otsin oma.
Käisin aasta viimasel päeval metsas ja olin pettunud, et üsna päikselisel päeval polegi seal hingelisi. Õhukesel lumekirmel nägin vaid paari-kolme metskitse jälge, teiste loomade omi mitte. Mets oli vaikne, vaid paar tihast ja üks suur-kirjurähn. Ei mäleta, et nii looma- ja linnuvaeseid talvepäevi oleksin varem kogenud. Kas on ilmad selle põhjuseks olnud või veel miski, ei tea.
Soovin kõigile, et alanud aastas oleks vähem kurvastust ja rohkem rõõmsaid hetki. Ümbritsegu meid armsad lähedased ja head sõbrad, kellele toetuda.
