Ajast ja väärtustest


Ajast ja väärtustest

Öeldakse, et võta aega. Aga kust seda võtta, aega ju antakse igaühele mõõdu järgi, jaopärast. Vabalt võtta ei saa.

Miks ma sellest äkki kirjutama hakkasin? Aga seepärast, et aeg lendab, läheb tühjale-tähjale kulutades kaotsi ning tõeliste väärtusteni jõudmiseks jääb seda päev-päevalt vähemaks. Tunnen seda hetkel eriti teravalt, kui olmesekeldused nüristavad ja vaba mõtlemine häiritud.

Olen loobunud ajalehtede lugemisest. Erandiks on mõned kirjutised maaelust, loodusest ja metsast. Poliitika ei huvita, sest kuuldes kolmekümnendates aastates poliitikuid kätteõpitud sisutühje fraase lausumas, paistab sealt selgelt elukogemuste, sügava sisu, usu ja isiklike veendumuste puudumine. Partei andis tulusa ameti truu teenimise, mitte erialaste oskuste järgi.

Või mis mul sellega asja, kuni nad minu territooriumile tunginud pole. Püüan omadega toime tulla, iseendale loota ja mulle antud vähest aega sisukalt kasutada. Võimalust mööda otsin selliste inimeste seltskonda, kel mulle vaimselt midagi pakkuda on.'

Aeg on hindamatu varandus, millega tuleb targasti ümber käia. Sellest hakkab inimene aru saama siis, kui minna jääb vähem kui juba läbitud. Siis ei tasu enam tormata, justkui võidaks see, kel surres rohkem asju. Hoopis veendumusi, tarkust ja enesekindlust võiks koguda ning neid noorematega jagada – see võiks vanemaealiste missioon olla.

Üks hetk halli argielu sees siiski oli nädalapäevad tagasi, kui juhtusin läbi astuma ühest siinsest erametsast. Sattusin vana metsa vaadates vaimustusse, tegin madalas päikesevalguses mõne pildi ja kujutasin ette, kuidas keegi tulihingeline metsamajandaja oleks siin-seal kuivanud suuri puid nähes karjatanud: „Appi, mets mädaneb! Vaja kiiresti maha võtta!“ Jumal tänatud, et meil väikeomanikud ja nende loodusmetsad veel üldse olemas on. Kõik nad vast ei teagi, kui suur väärtus see üleüldises hävingus tegelikult on.