Tegin veel ühe päeva metsast „poppi”. Lihtsalt kujunes nii, et pool päeva kulus muudele sekeldamistele ja kui äkki päike välja tuli, tegin otsuse – põrutan hoopis mere äärde, Kablisse! Üle mitme aja oli tuul vaikne ja lootus linde näha tõenäolisem.

Meri oli rahulik. Kaugemal roostiku serval seisid madalas vees hallhaigrud, vee kohal lendasid sõtkad, rannaliival patseerisid linavästrikud ja õhus oli hiliseid suitsupääsukesi lendamas. Kabli linnumõrrast võeti välja üks väike-lehelind, see suvine vihmakuulutaja, silk-solk. Imearmas linnuke.

Roostiku loorvõrkudesse olid kinni jäänud sinitihane, rasvatihane ja üks noor ohakalind, kes oli selle rõngastamishooaja esimene sellest liigist. Ohakalinnul on erekollane tiivamuster. Kuna tegu oli päris noore linnuga, siis polnud tal veel punane peasulestik välja kujunenud.

Kabli linnujaam sai 40-aastaseks ja nii kaua on seal uuritud lindude rännet. Kuna alustati tihastega, siis on Kabli sümboliks saanud rasvatihane, meie kõige tavalisem pesitseja ja talvituja.

Kabli linnujaamas käib iga päev külastajaid. Tänagi oli üks pensionäride grupp enne minu kohalejõudmist lahkunud. Neile oli õnnestunud näidata pöialpoiste rõngastamist. Üsna arvukalt on võrku sattunud ka suur-kirjurähne, sabatihaseid ja mõned värbkakud. Minul polnud õnne neid näha.

Õhtu eel läks rannikul jahedaks. Tuul pööras põhjakaarde. Lindude ränne kestab.