Ega eriti sageli ei juhtu ohakalinde nägema. Ohakalind on tõeliselt värviline linnuke, keda võiks mõne ilusa puurilinnuga võrrelda. Punane nägu, valge kaelus, pruun selg, must saba ja kollaste vöötidega tiivad. Eesti on nende leviala põhjapiir ning osa siinseid pesitsejaid rändab külma tulekul lõuna poole, paljud veedavad siiski talve Eestis. Mina sattusin oma metsatee ääres nägema 8-liikmelist kampa. Seltsis süüakse seemneid, koos liigutakse järgmistele ohakatuttidele ja koos lennatakse sealt edasi.
Olen sageli mõelnud, kui paljudele elusolevustele on tähtis, et inimene ei püüaks kõikjal korda luua, olgu see umbrohutõrje, muruniitmine, võsalõikamine jne. Alles hiljuti oli Vikerraadios aiasaade, kus teadlane rääkis arvukatest pisiolenditest, kes umbrohutaimedel elavad ja kellest on maasika- või aedviljakasvatajatel abi. Ideaalselt rohitud peenrad või maadligi pügatud muru ei paku erinevatele liikidele enam soodsaid elutingimusi, maasikatele tulevad õielõikajad, porgandile porgandikärbes, sest pole, kes neid taltsutaks. Seepärast ei tasuks üliagar ollagi, pigem natuke lohakas aiapidaja. Võiks jätta peenarde vahele rohimata vahekäike, niitmata kohti aianurkadesse, isegi võililli, nõgeseid ja ohakaid.
Võsa noorendikest maha lõigates teeb metsakasvataja samamoodi valikuid hea ja halva vahel, ühest küljest annab enda poolt istutatud noorele metsale paremad kasvutingimused, samas toob liigirikkusele kahju. Kui ma suvel jõe ääres vana taluõue platse või teeradasid niidan, siis on see ikka ainult inimese pärast, noh, et parem käia oleks või et kõrtelt kohe puugid külge ei haagiks. Vaatamata agarusele ma õnneks igale poole ei jõua ja alati jäävad hoopis suuremad alad hooldamata, roog ja kõrkjad kalda äärde kasvama, putked, angervaks ja nõgesed alles, kus looduslikud liigid jätkuvalt elupaiku leiavad.
Nõgesed, takjad, ohakad – inimese meelest vastikud umbrohud, aga tegelikult loodusliku mitmekesisuse mõttes üliolulised taimed. Nõgeseid vajavad paljunemiseks mitmed liblikaliigid, ohaka- või takjaõitest korjavad nektarit arvukad putukad, nende seemneid aga söövad talvel linnud. Nagu näiteks needsamad ohakalinnud, keda täna kohtasin. Oma terava nokaga saab ohakalind ka takjanupu seest toitva seemnekese kätte – hädavajalik talviste jõuvarude kogumiseks.
Sookurge ma täna ei näinud. Seal õuel oli suur masin, kuhu mingit kola peale laoti. Paar sõiduautot ja inimesi oli ka. Tegelikult käisin tavapärasest varasemal kellaajal ja sel ajal võibki inimestel rohkem asjatoimetusi olla. Kure söömaaeg on tavaliselt pärastlõunasel ajal. Nägin, et teel sõidab soome kelguga üks vanaproua ja küsisin talt, kas täna kurge on näinud. Vastas, et jaa, alles natukese aja eest oli lennanud farmi poolt üle majade pargi suunas. Ma ei hakanud rohkem otsima, sest kõige tähtsama info, et kurg olemas, sain tollelt naiselt kätte. Kiirustasin metsa, kuusenoorendikust võsa lõikama.
