Laupäeval laulis seda Ambla vallas Roosna külas Mõisaaseme metsaraiesmikule istutatud Kuulsuse kuusikus Indrek Kalda koos poja Paul Kristjaniga, kui oli lõppenud 1944.a. 22.septembri sõjasündmustele pühendatud mälestuskivi avamistseremoonia.

Mul pisarad voolasid mööda põski ja kurgus pitsitas. Kas saksa mundris ja piirikaitserügemendis teeninud eesti taluperemehe teekond lõppes 70 aastat tagasi Porkuni all või õnnestus tal läbi murda lääne suunas Mägede metsani Ambla vallas Roosna küla lähistel, kus salkadena taandujad laskurkorpuse meeste poolt ümber piirati, sadu mehi vangi võeti ja lennukitelt heidetud öises pommirahes hukka sai? Ei ühtki teadet. Oota, kallim… Isa oli siis 34 aastane, ema vaid 21-ne ja mina pooleteisene.


On väärikas isamaaline tegu, kui metsaomanik uurib kodukandi ja talukoha ajalugu ning tähistab ja hooldab oma maadel pärandkultuuriobjekte. Veelgi laiema, lausa riikliku tähenduse omandab mälestusmärgi püstitamine iseseisva Eesti eest võidelnutele. Elusaks ja ajas muutuvaks mälestusmärgiks võib olla metsa istutamine, ajahambale vastupidavamaks peetakse kivist mälestusmärke. Neid mõlemaid on pidanud oluliseks Ambla metsaomanik Toomas Lemming, kes on otsinud ja leidnud toetajaid, kaasamõtlejaid ja abilisi, kes 2013.a. septembris talgutel kuusetaimi istutasid või nüüd, aasta hiljem, uuesti samasse kohta kokku tulid, et püstitada mälestuskivi isamaa kaitsjatele.

Mälestuskivi avamisel viibisid ja võtsid sõna Järva maavanem, Ambla vallavanem ja sõjaveteranide esindaja. Kivi õnnistas ja pidas palvuse Simuna ja Väike-Maarja koguduse õpetaja Enn Salveste. Kohaliku maaomaniku Vellu Koidu poolt annetatud kivi kujundas mälestusmärgiks kiviraidur Elvart Silvere. Toetajateks oli Ambla vallavalitsus, Kaitseliidu Järva malev, Klubi Wiking-Narva, 1.jalaväebrigaadi tagavarapataljon, 20. Eesti relvagrenaderide Diviisi Veteranide ühendus, mootorratturid klubist Pikne MC ja paljud teised isamaaliselt mõtlevad inimesed kohapealt ja kaugemalt.
Olgem meiegi ärevatel aegadel kindlameelsed ja ustavad oma isamaale ning hoidkem aus nende vaprate meeste mälestust, kes langesid 1944.a. septembris lahingutes Virumaal või Järvamaa metsades, jäid teadmata kadunuks või saadeti vangilaagritesse.

Jäägu valge kui hingepuhtuse ja rahu sümbol hoidma Eesti sinist taevast ja kaitsma meid toitvat musta maamulda.