Paigatruud põdrad

Pärast raie lõpetamist olen paaril korral tühjaks veetud langil ringi kolanud. Iga korraga tekib lumele uusi värskeid põdrajälgi. Loomad pole sellest kohast kuhugi kadunud, pigem on ennast sisse seadnud ja paikseks muutunud.

Sulalumel nägin kolme magamisaset, lume alla jäänud oksavaalul on söödud välja turritavaid kaseoksi ning erilise innuga on kooritud langil noori tammesid. Mis teha, männipalgid, mille ladvapoolset siledat koort loomad varem noolisid, said ju kõik langilt ära veetud. Ainult oksad jäid ja needki lume all.

Olen ka varasemast kogenud, et põdrad kogunevad sinna, kus saed vinguvad ja metsamasinad mürisevad. Ju ikka langetatud puude okste ja koore pärast. Puhkama jäädakse langi lähedusse, minu metsas on ümberringi tihedaid kuusenoorendikke, mille varjus turvaline olla.

Mitusada meetrit kaugemas nurgas on samuti kaks-kolm põtra metsas luusinud, kuid peale jälgede ma erilisi kahjustusi veel pole märganud. Jäljerada kulges ka piki riigimetsa sihti jõe poole. Seal on sel talvel vaikne, raie tehti kõrvalolevas erametsas sügisel ära ning küllap loomad kontrollivad nüüd lanke üle. Küll aga kasvab riigimetsa kvartalisihtide ääres kraavides kõikjal pajusid, mis kõlbavad hästi põtrade talviseks toiduks.

Kui nüüd prooviks jälgede järgi ühes metsamassiivis lähestikku elavaid põtru loendada, siis võib neid kokku viis looma olla. Ühed jäljed on eriti suured, ülejäänud keskmised. Kahed minu langi ümbruses ja kolmed riigimetsa poolses osas. Ehk õnnestub mõnikord loomi endid ka näha, kuid selleks peab varahommikul või siis õhtuhämaruses metsa passima jääma. Praegu on lumel koorik ning kõik inimese päevased sammud on põtradele kuulda ja loomad hoiduvad end näitamast.