Leidsin oma metsast männi otsast raudkulli pesa. On teine nii osavasti ära peidetud, et sellelt rajalt, mida mööda väga sageli käin, see pesa ära ei paista. Nüüd sattusin teisel pool liikuma ja harjumuse kohaselt puude vahel käies ikka ülespoole vaatama. Nii ma seda pesa märkasingi.

Miks peaks pesa just raudkullile kuuluma? Põhjusi on mitu. Esiteks olen selles metsatukas terve möödunud aasta jooksul korduvalt raudkulli lendamas näinud. Teiseks olen kogenud, et raudkull eelistab pesapuuna võimaluse korral mändi, kus kõrgelt võrast kergem lendu tõusta või sinna tagasi lennata. Kolmandaks tean, et raudkull, kergekaaluline röövlind, ehitab pesa puu külgokstele, mitte vastu tüve, nagu kogukamad kotkad või hiireviud teevad.

Kuna raudkullid pidavat igal aastal uue pesa ehitama, siis ei raiska nad ka pesa tugevdamisele ja viimistlemisele palju vaeva. Kevadel ehitab kull oksarisust pesa valmis, muneb munad, haub ja kasvatab pojad üles. Sealjuures jääb raudkull paigale truuks ning järgmisel kevadel võib kullipaar uue pesa ehitada päris vana pesa lähedale järgmisele puule.

Olen näinud üht männitukka, kus mitme männi otsas ridamisi olid samasugused pesad nagu pildilgi. Juba ammu pole kahjuks seda männitukka ega pole seal ka raudkulle. Metsafirma võttis keskealise männiku maha, nemad oskavad igas olukorras leida nipi, kuidas kehtestatud vanusepiirist nooremas metsas raiet teha.

Mis parata, ümbruskonna okaspuumetsad aina vähenevad ja seda kesisemaks on muutumas elupaigad, mis jäävad vähestesse allesjäänud küpsetesse metsadesse. Seda tendentsi süvendab veelgi hiljuti kõneks tulnud raievanuse piirangute alandamine.