Seda kohta läbib vana taluaegne kraavikoht, mis kusagile välja ei vii ja mille ümbrusesse koguneb lumesulamise järel vesi. Eks seepärast ka need pajupõõsad seal laiutavad. Praegu kannab põõsaste vahel jää veel inimest peal. Hooldustööde eesmärgiks on raiuda põõsad maha ja valida välja need puuliigid, millised edasi kasvama jäävad. Seal on nii kaske, kuuske ja veidike halli leppa.

Metsahooldusega on nii, et kui ise enam kõike teha ei jõua, tuleb otsida mõni külamees, kes saega oskab ümber käia ning kes puuliike tunneb. Veidike juhendamist ning ehkki töö edeneb aeglaselt, saab pikapeale see ikkagi tehtud. Saag, õlid ja bensiin on minu poolt, vahel toon uue keti või viili. Hea, et mees ketti ise teritada ja õigel ajal natuke saagi hooldada oskab.

Juhutöölistega ongi nii, et palgale võtta ei saa, kuna pole mingit kindlust, et järgmisel hommikul mees jälle kohal on. Ja ega minulgi pidevalt tööd pakkuda pole, lisaks pean oma rahakotti kriitiliselt vaatama. Pean sedalaadi tegevust rohkem eraviisiliseks sotsiaalabi andmiseks, mis võib sisaldada näiteks tasuta talvepuid, elektriarve maksmist ja toiduraha. Kui inimesel pole hulk aastaid kindlat töökohta olnud, pensionini jäänud veel mõned aastad, pole ei pangakontot ega pangakaarti, arvutist ja internetist rääkimata, siis elabki ta teistsuguses keskkonnas kui enamik meist on harjunud. Süüa ja sooja tuba on ometi kõigil vaja. Mille poolest oleks parem ukse taha abi küsima tulnule lihtsalt natuke raha anda, ilma et küsijal mingeid vastukohustusi tekiks.

Selliselt toimivadki siin-seal Eestimaa nurgas riikliku süsteemi välised külakogukonna suhted, millest valju häälega ei tohikski rääkida, sest töölepinguta tegevust, olgu selleks kas puude ladumine või võsalõikus, ei peeta ju õiguspäraseks.