Sajud muudavad kevadise metsa vesiseks

Kevadine vihm peseb talvise mustuse loodusest maha ning äratab taimed ellu – seda oodatakse. Nüüd on kõike omajagu tulnud, nii lörtsi kui vihma. Samas näitab metsa alla kogunev vesi, et maapind pole suuteline korraga nii palju läbi laskma ja tekivad loigud. Hoidku metsamehed selle eest, et praegusel aastaajal märjemates metsades raiuma või koormaid välja vedama hakataks. Enam pole õige aeg.

Käisin päris pikalt mitmel pool ringi, nii metsas kui noorendike vahel. Metsakraavid on vett täis, jões on vesi sogane, ojad toovad sinna lisa. Looduses elu käib, linnud askeldavad, konnad on seisva veega kraavilohkudesse kudenud.

Kirjutasin eile, et mu metsas uitab vähemalt üks põder ringi. Päev hiljem saimegi keskpäevasel ajal kokku. Olin vahepeal teinud tema ümber suure tiiru, teadmata midagi põdra kohalolekust. Järsku nägin, et suur loom ilmub puude vahelt välja, seisatab ja hakkab mind eemalt uurima. Seisis, vaatas, nuusutas ja siis läks oma teed edasi, minu käimise ringist väljapoole, riigimetsa. Oksad segasid pildistamist ja ega ma nii kõva põdratundja ka pole, et öelda, kas oli noor või vana loom.

Igatahes sain kinnitust, et loomi minu metsas liigub. Enne põtra nägin kaht metskitse ja pildistasin karukaka hunnikut. Paras kuhi pehmeid jämedaid junne oli, seedimata viljaterad sees. Igal kevadel mul seal jõe taga ikka mõni karu liigub, jätab jälgi ja hunnikuid. Looma ennast ma looduses veel näinud pole ega tea, kuidas käituksin, kui kord kohtumine peaks aset leidma.