Kõigepealt küsisin masinamehelt, et kuhu ta kogutud kivid viib. Ega polevatki kindlat kohta, mööda teed ja üle oja sõites on ühel põllul varasem kivihunnik – paremat kohta ta ei teadvat. Ütlesin, et mina tean küll, sõitku veel natuke edasi ja kivid lähevad kohe asjaks. Hakkasin ülemustele kõnesid võtma. Sooviti jõudu ja lubati masinamehel need põllukivid minu metsatee rööbastesse tuua. Esimene samm tehtud ja tööle!

Kiiresti leidsin ka külamehe appi ja jäime esimest koormat ootama. Kivid kallutati sügavate rööbaste algusesse maha ja asusime külamehega kahekesi neid laduma. Ühest koormast jagus kahte rööpasse pannes kummalegi poole ainult 4 meetri kanti. Suuremat kivikoormat ei kannata korraga tuua, rasked on. Kahe päevaga saime edasi vaid veidi üle paarkümne meetri.


Nüüd arvati, et umbes kolme koorma jagu võib veel põllult saada ja minul tuleb kividest ikka puudu. Käisin seda võimsat laadurit vaatamas, mida oleksin saanud üheks päevaks rentida, kuid loobusin, sest masin kaalub üle 20 tonni ja metsamaa on jätkuvalt pehme. Juba laotud kivid kaoksid sellise masina all maapõhja. Otsin järgmisi võimalusi ja natuke kergemat masinat.

Ausalt öeldes kaob kive kangutades ja pillates tahtmine metsa raiuda hulgaks ajaks ära. Juba ammu tean, et igat metsa puudutavat ettevõtmist tuleb hoolikalt kaaluda ja tunda aukartust. Olen varemgi raiet tehes hoiatavaid vihjeid kogenud ja füüsiliselt karistada saanud (oksavaalul kukkunud ja põlve vigastanud, sõrmepidi puunoti vahel jäänud). Sel korral ei tundnud ma raietööde ajal kordagi, et oleksin midagi valesti otsustanud. Aga näe, teistpidi mured jäävad veel pikaks ajaks kummitama. Kiviladumise õhtutel ja hommikuti pean randmeid ja selga määrima, et valu talutavam oleks.