Teisel pildil on niidukite järel õhus „rippuv“ hiireviu. Selliselt tehakse rappelendu, jälgitakse õhus paigal püsides maapinnal toimuvat – eks ikka toidupoolist otsides.

Valge-toonekured on meil tavalised linnud ja nende söögiisu täitmatu. Kõik, mis niidukist läbi on käinud või kes veel liigutab, see ka nokka püütakse. Liig kergelt tundub toonekurgedel põllumeeste järel käies toit lauale (pessa) tulevat ja neid linde on meil suvel palju, augustis veel kõvasti rohkem.

Olin päeva jooksul mitmes põlluservas vaatlusi tegemas, mille käigus õnnestus ka üht väike-konnakotkast väga lähedalt näha. Lind oli põllul rohuvaalu vahel, vaatas korraks mu poole, pööras ringi ja lendas eemale. Pilti ei teinud, piisas kotka nägemisest ja teadmisest, et endisele territooriumile on linnud pärast üle 10-aastast vaheaega tagasi pöördunud. Selle kinnituseks nägin hiljem veel kaht konnakotkast põllu kohal lennus.

Kivitee ehitus vahepeal seiskus, sest kivikorjajad olid siloauke puhastamas ja virnasid kilega katmas. Põllumeestel on kiired ajad. Loodan, et jääb mahti veel kive korjata ning saan minagi oma tee-ehitust jätkata.