Võlumets

Jäin metsas käies vihma kätte, tühja sellest. Ilus on see jaanijärgne loodus, kui vana metsa alust katab õrn metsosjade vaip. Nii roheline, habras ja nii tihe, et „ütle, kus ma rada teha tohin…“

On üks küngas minu metsas, mis on ühtlasi ka vääriselupaigana (VEP) inventeeritud. Kõik seisab seal puutumatuna kuni 2027.aastani – nii olen lepingule allkirja andes lubanud. Vaevalt ma ise enam teist allkirja andma hakkan, liiga vana selleks ajaks. Seni aga saan käia vaatamas, kuidas mets ilma inimese sekkumiseta elab ja hakkama saab. Vähe on järele jäänud selliseid üle 100-aastaseid metsi ja veelgi vähem on neid kümne aasta pärast.

Vaatasin, kas tuul on vahepeal puid lükanud või on miskit muud juhtunud. Madalamas ääres, mis läheb sujuvalt üle lodu-sanglepikuks, on VEPi piiridesse jääval serval mitu huvitava pahaga kaske ning üks sanglepp, mille tüvest justkui tungiks välja hirmuäratav vähkkasvaja taoline moodustis. Pilt sai ebaterav, kuid ettekujutuse kasvajast siiski saab.

Kui varem arvasin, et suur auk liivase künka tipus võiks olla pommiauk sõjaajast, siis nüüd vaatasin, et piklik süvend meenutab metsavennapunkri auku. Mine sa tea, pole kelleltki enam küsida ka. Vanade okslike mändide tüvedel on näha kinnikasvanud vigastuste kohti. Kunagi üks metsamees arvas, et puudel on pommikillud sees, sellest need armikohad ja paksendid.

Küll sooviksin, et igaühel meist oleks kusagil oma võlumets, kus viibides kaob soov puid rahasse ümber rehkendama asuda.

Aga lõpetuseks – elagu väike ja imeline Island, kes inglismannidele jalgpalli EM-l koha kätte näitas! Režissöörist väravavaht ja hambaarstist treener – islandi viikingitel mitu ametit. Brittidele oli see teine BREXIT – väljalangemine, lahkumine. Kui nüüd veerandfinaalis Itaalia ka Saksamaa nurka suruks, jääksin rahule. Et Islandi ime veel Prantsuse vastu kestaks… ei taha ära sõnuda...