Tean oma paarkümmend aastat seda õunapuud kasvamas kodumetsa kunagisel karjamaal. Aja jooksul on ümbrus metsa kasvanud ja õunapuugi suuremaks saanud. Õunad pole suuremad asjad, metsikud. Puu aga on ilus ja seepärast olen tema ümbert vahel võsa lõiganud. Nüüd, pärast mitut vahelejäänud aastat tuleb taas tööle asuda. Lepa- ja saarevõsa on veel parajalt peenike, küllap saan ise jagu. Mõne ilusama saare vast jätan kasvama, neid on seal palju. Õunapuu ümber jääb väike lagendik, siis on puul rohkem valgust ja ruumi ning kevadise õitsemise ajal teda ilus vaadata.
Varakevadine riigiluusimise aeg hakkab läbi saama, enamvähem kõik nurgad on metsades ära käidud ja üle vaadatud. Sinililli pole veel näinud. Küll aga jäi jalge ette üks väike punane kevadekuulutaja - karikseen. Kasvab kõdunevate lepaokste peal. Kas ta on harilik või verev karikseen, seda ma määrata ei oska, tegelikult olulist vahet pole, rõõmsalt punased mõlemad.
Küttepuuvirn sai tükeldatud, nüüd passin parajat momenti, mil naabrimees saab aega puulõhkujaga kohale tulla. See on tõsine päevatöö, palju tõstmist ja abilisteta toime ei tule. Seejärel jääb veel halud riitadesse laduda ja kevadtuulte kätte kuivama jätta. Kodus puukuuris oli sügisel kuus riita kuivi puid, praeguseks on poolteist alles. Talv oli pehme. Väljas, sünnikodu õuel riitades on eelmise aasta puid tagavaraks umbes pooleteise kuuritäie jagu, aga neid on õige aeg sealt vedama ja kuuri laduma hakata kusagil mai lõpus või juuni esimeses pooles, mil õhuniiskust kõige vähem. Sellised eluliselt tähtsad toimingud korduvad aastast aastasse inimestel, kes elavad maakohas, kus maja ja sauna köetakse kas oma metsast lõigatud või kelleltki ostetud küttepuudega.
