Tegin hiljuti oma kodu lähedal asuvast „punasest“ koolimajast mõne pildi, enne kui see (kuulu järgi lõplikult) Vändra alevi ajalooliste ehitiste hulgast kaob. Üks külgosa, hilisem juurdeehitus, lammutati juba mitu aastat tagasi.

Tegu on pastor Ernst Sokolowski poolt 1866.a. asutatud kurttummade kooliga, millele tehti hiljem juurdeehitusi ning hoone sai lõpliku kuju 1890.ndate alguses. Seal tegutses kurttummade kool kuni 1927.a., mil see viidi üle Porkunisse. Hoone oli edaspidi pikka aega kasutuses algklasside majana ja internaadina, lõpuks täiskasvanute õhtukoolina, paralleelselt „valge“ koolimajaga (Vändra Gümnaasium). Mina käisin 1950/51 punases majas I klassis ja 1952/53 III klassis. Teise klassi 1951/52 käisin Tallinnas, praeguses Rahumäe Põhikoolis. Miks laps vahepeal linna saadeti, see on mõne teise loo (metsavennad, NKVD) teema.

Vändra kurttummade koolimaja peeti Baltimaade suurimaks puitehitiseks. Kas ka tegelikult, mine tea. Oma kooliajast mäletan tohutult laiu põrandalaudu koridoris, kus vahetunnil ringi jalutasime või mängisime. Ja seda uhket rõdu, mille taustal paljud eestiaegsed koolipildid on tehtud. Majas oli kõik puidust, teisele korrusele viiv keerdtrepp nagises ja käsipuud mööda sai kintsupidi alla sõita. Mälestusi on mul ka hilisemast ajast, kui seal olid mitme õpetaja korterid.

Maja on hulk aastaid kasutusest väljas ning eraomandis. Nüüd, osaliselt avatuna, nägin esimest korda, kui vägevad palkseinad seal laotud on, uuem osa vähemalt 120 aastat tagasi, vanem osa veelgi varem, kuni 145 aastat. Siiani kattis seinu üks ja seesama punase muldvärviga võõbatud laudvooder, mida kooli minemise ajast ikka samasugusena mäletan ja mida töömehed nüüd eemaldama on asunud.

Kui mõtlen praegustele paljukiidetud uutele puitehitistele, siis on need minu arvates üks petukaup – kokku liimitud puitdetailid, kus liimi samapalju kui kitsaks saetud puiduliiste. Ja neid liiste toodavad suured saeveskid okaspuu peenpalgist. Jämedat kuuse- või männipalki ei suuda uued seadmed läbi saagida. Kui juhtub koormasse mõni selline, siis tunnistatakse praagiks.

Oma jutuga jõuangi välja selleni, et kuuse raievanuse alandamine tähendab seda, et hilisemas vanuses, pärast 70ndat eluaastat moodustuv välimine kiht, mis on kvaliteetne ja tugev, kitsaste aastarõngastega, sellel ei lastagi tekkida, veel vähem hinnata. Mõelgem oma esiisade tarkuse peale, millist puud ja mis aastaajal nad ehituse tarbeks metsa üldse lõikama läksid.

Veel olen mõelnud, et miks näiteks RMK kolis oma betoonist ja klaasist peahoone südalinna ja miks nad end linna äärde loodusesse ei tahtnud jääda. Linna teiste hoonete lähedusse ei lubata palkmaju tõepoolest püstitada. Mõne värske raiesmiku äärde aga võiks ju. Oleks igati sobilik, kui metsaga tegelevad asutused, keskkonnaministeerium sealhulgas, toimetaksid oma asju linnast väljas ja miks ei võiks neil teistele eeskujuks või ka külalistele näitamiseks olla kontoriteks vägevad eesti puidust täispalkmajad. Üle-eelmisel sajandil suudeti selliseid käsitsi püsti panna küll, miks siis nüüd ei peaks. Oleksid inimesed tervemad ja mõtted looduslähedasemad.