Oligi aeg saada järg eelmisel nädalal nähtud händkakule, kellest siin blogis mõne päeva eest ka pilt oli. Tänasel pildil on juba tema noor järeltulija.

Kui olin pikalt metsas käinud ja noorendike hoolduseks piire märkinud (piiripuudele punaseid triipe värvinud), siis sealt välja jõudes mõtlesin taas händkakkudele, kes minu metsa pesitsema on asunud.

Kui lähenesin kohale, kus eelmisel nädalal pasknäärid oma lärmiga vana händkaku asukoha kätte näitasid, kuulsin samast kandist jälle väiksemate lindude sädistamist, korraks ka pasknääri krääksatust. Tavapärasest valjemad linnuhääled panevad tähelepanu koondama ja uuteks kohtumisteks valmistuma.


Astusin metsarajal ja jälgisin kaasikut, kus viimati vana händkakku nägin. Seisatasin ning tundsin, justkui keegi seljataga vaatab mind. Pöörasin pilgu sinnapoole, oma metsa vanasse haavikusse – ja seal noor kakuke haavaoksal istuski. Tubli karvapall, kakunägu juba ees ja teravad küüned varvaste otsas. Ütlesin „Tere, kakuke! Saame tuttavaks!“

Võimalik, et kakupojal oli läheduses veel mõni õde või vennake. Tavaliselt on kakkudel ikka 2-3 poega. Kui nad pesast välja hüppavad, siis liigutakse edaspidi eraldi. Kuni tiivad on lendamiseks veel kehvakesed, seni korvavad selle puuduse teravad küüned. Nende abil ronitakse puu otsa. Vanalinnud toidavad poegi edasi, kuni noored korralikult lendama ja ise saaki püüdma õpivad.

Tagantjärele tulin kodus ootamatult mõttele, et äkki on selles väikeses olendis mu kalli sõbra, aasta eest maikuus lahkunud Krissu hing. Ehk ilmuski vana sõber, keda siiamaani taga igatsen, nüüd uues kehas meie sekka tagasi…