Eelmine suvi jäi erinevatel põhjustel selliste käikude poolest kesiseks. Lubasin endale, et järgmine kord tulen mõnel varahommikul päikesetõusu ajal. Kui veel udu samal ajal oleks, siis lülitaks end muust maailmast korraks välja ega oskaks elult rohkemat soovidagi. Tänapäeval on hädasti meil kõigil selliseid hetki vaja.

Rabas ja rabajärvel on praegu õiteaeg. Sel aastal käibki kõik väga korraga. Kraavi ääres nägin hakatuseks jaanililli, noh neid pääsusilmi, mu armsaid lapsepõlveõisi. Rabametsa alune valendab sookailu õitest ja laukaservad tuppvillpeade puhmastest. Õitsevad rabamurakas ja jõhvikas, küüvits ja pohl.

Aga eriline vaatepilt avaneb rabajärvel õide puhkenud vesiroosidega. Neid on sel aastal rohkem kui kunagi varem seal näinud olen.

Käisin seekord päise päeva ajal ning paar autotäit inimesi tuli pärast mind veel. Kõik ikka looduse ja rabavaadete pärast, mis muud. Jalutati mööda laudteid, istuti rabajärve kaldal uutel pinkidel. Ei olnud välismaa turistid, puha omamaalased, mehed ja naised nii lähedalt kui kaugemalt. Olime ühel meelel, et teist nii ilusat paika kui meie kodune Eesti, maailmas rohkem pole.

Inimesed tahavad end argielust välja lülitada ning selleks sobib mõni loodusretk kõige paremini. See osa metsaraie tulust, mida RMK kulutab matkaradade ja puhkeplatside ehitamiseks ja korrashoiuks, ei ole raisatud raha. Nii nagu riigimetsa omanikeks oleme kodanikena meie kõik, nii on RMK rajatised mõeldud kõigile puhkamiseks, oma rahvale täitsa tasuta. Peagi saab valmis ka uus vaatetorn, mis eelmise kokkukukkumise järel taas püsti pandi. Töömehed askeldavad praegu hoolega.