Kui metsataimede ümber kasvab kõrge rohi
Peressaare maadel Ida-Virus sai peale lageraielankide uuendamise näha ka endistele põllu- või rohumaadele istutatud kuusekultuure. Jaanipäeva paiku, mil kõrgeks kasvab rohi (nagu laulusalmis), tuleb neis tingimustes väikestel kuusetaimedel ellujäämise nimel tublisti võidelda. Inimene saab seda mitmel viisil kergendada.
Oma kogemustest ajavahemikus 2002-2012, mil istutasime endistele põllumaadele igal kevadel algul neli tuhat, seejärel paar tuhat kuusetaime, tean rääkida, et eks hool taimede ellujäämise pärast kestab veel mitu suve pärast istutamist, eriti lopsaka rohukasvuga kohtades. Minu ainsaks abiliseks oli Husqvarna-323 ketaslõikur, mis oli (ja on jätkuvalt) mulle jõukohane ja võttis nii pikka rohtu kui peenemat võsa. Muid vahendeid peale niitmise ma pole kasutanud. Loomulikult ei saa väiksemat sorti metsaomaniku mahtusid võrrelda suurte firmade omadega. Ikkagi tundus ka oma metsatöid naisterahva jaoks paljuvõitu olevat. Täna võib tulemusi juba nautida - noorendikud on kõrged ja ilusad.
Ida-Virumaal oli rohutõrjeks kasutatud mürki (nimi läks meelest), mis pidavat põllumaade puhul lubatud olema, metsamaa puhul mitte. Mina ei tea mürkidest midagi ega pole ka kasutanud. Pildilt paistab, et kuuseistiku ümber on rohukasv mürgitamisega õnnestunud peatada.
Pritsimine olevat omaette protseduur, mille käigus kuuseistik kaetakse üleni kas toru või koonusekujulise kattega, seejärel piserdatakse rohule mürki ja oodatakse, kuni pritsmed hajuvad. Kuusetaimele ei tohi mürki sattuda. Siis tõstetakse kate ära ning minnakse järgmise puukese ümber sama protseduuri kordama.
Mõne aasta pärast, kui noored puud juba rohust kõrgemaks on saanud, tulevad nad konkureeriva taimestikuga ise toime. Hiljem sokutavad end naabriteks veel mõned teised põõsad ja lehtpuud ning siis on metsaomaniku asi teha noorendiku hoolduse käigus valik, kes jääb, kes mitte. Nii lihtne see metsakasvatamine ongi – vaid sutsuke tööd ja paar-kolm inimpõlve näevad.