Varbad külmetasid ja rõske jahedus puges riiete alla, oodates uttu mattunud Halliste puisniidul päikesetõusu. Päeva algus venis, kalendrisse märgitud graafikust kinni ei peetud. Kell oli juba 8.28, kui valgus viimaks udulaamast läbi murdma hakkas.

Need erilised hetked, mille tabamiseks pead end varakult soojast voodist välja ajama ja loodusesse minema, ilmutavad end, olenemata aastaajast, kas enne päikesetõusu või loojangu ajal. Päike tähendab elu – soojust ja valgust, mida vajavad kõik, olgu need linnud, loomad, putukad või inimesed.

Koos päikesega tulevad loodusesse ka liikumine ja hääled. Pardiparv lendas üle vee, kaks rasvatihast hakkasid põõsastel askeldama. Kusagilt udust kõrgemal kostis üle lendavate laululuikede hääli, valgeid linde silm läbi udu seletada ei suutnud.

Kell 11.29, alles kolm tundi pärast päikese ilmumist, oli valgust hulga rohkem. Nüüd paistsid veest välja kõik puud ja põõsad, nähtavaks muutus ka kauge metsaviirg ning sügisvärvid tulid esile. Aeglaselt saabunud sügispäev jõudis lõunaks Soomaa vete kohale. Ilus ja eriline oled Sa, me Eestimaa!