Mul on siin kaks pilti kuusenoorendikest - üks tehtud metsas lageraielangile istutatud kuuskedest, teine aga endisele põllumaale istutatud kuuskedest.

Minu meelest hästi kasvama läinud mõlemad, suurt vahet polegi. Metsamaa noorendiku vahel paistavad mõned nn seemnemännid või säilikpuud. Põllumaal kasvavas noorendikus on hiljuti hooldust tehtud ja esiplaanil paistmas natuke lõigatud võsa.

Metsamaale (nd. 1. bon) said taimed istutatud kolm aastat varem kui põllule (nd. 3. bon), kuid praegu on nad enam-vähem ühekõrgused. Metsalangil võttis kolmeaastaste kuuseistikute kasvama minek rohkem aega kui lepikust puhtaks raiutud endisel põllul. Metsamaal oli palju konkureerivaid puukesi, eriti saari, pihlakat ja paakspuud. Põllumaal said peamisteks konkurentideks lopsakas rohi ja raie järgselt vohama hakanud halli lepa järelkasv.

Olen kuulnud, et põllumaadele kasvama pandud kuusikud on haigustele vastuvõtlikumad kui metsamaal. Pildil olev on istutatud 2010. aastal, paljasjuursed taimed olid siis kolmeaastased. Kultuuri hooldasin sügiseti neli aastat järjest, sest vahele kasvas nii leppa kui toomingavõsa. Tänavu, seitse aastat pärast istutamist, on tehtud samuti hooldusraie. Kuuskede tihedus on piisav ning ulukid enam sinna vahele ei mahu. Milline selline kuusik ehk noor põllumets võiks 20 aasta pärast välja näha, see kogemus mul puudub. Ja ega vist saagi teada.

Põlisele metsamaale istutatud kuusenoorendik, millel kõrgust praegu  kolm meetrit, on kändude ja oksavaalude tõttu veidi hõredamalt istutatud, samas hooldustöid on seal samamoodi järjest mitmeid tehtud. Looduslikult tuli vahele kaske, saart ja tamme, neist tamme ja saare jätsime sobivates kohtades ka alles. Inimese rajatud puistuid võib ju ka tinglikult puupõlluks nimetada, isegi metsamaal.

Kumb neist võrdluseks toodud kuusenoorendikest on väärtuslikum, seda mina hinnata ei oska. Mulle on nad ühtviisi lähedased, nagu oma pereliikmed. Puid istutades olen tahtnud metsale midagi tagasi anda, liiati, kui mets on mind toetanud. Umbes sel põhjusel leidsin vajaliku olevat kauges nurgas jõe taha põldudele pärast lepikute raiet sinna kuusikuid asemele istutada. Arvasin, et elavad kauem kui hall-lepikud, rikastavad maastikku ja jäävad lastelastele. Kas olen õigeid valikuid teinud ja töö on asja ette läinud, näitab tulevik.