Üha rohkem erametsaomanikke on ühinemas säästva metsamajandamise sertifikaadiga, mis eeldab üksjagu teadmisi ka metsa loodusväärtustest. Et metsas leiduvatest liikidest ning nende elupaikadest rohkem teada, oligi Pärnumaal Luitemaa looduskaitseala metsades õppepäev, mille eestvedajaks Ühinenud Metsaomanikud.
Arvukale kuulajaskonnale tehti esmalt retk 160-aastasesse kaitsealusesse metsa, kus tutvuti sammalde, samblike ja torikseentega ning vaadeldi erinevas lagunemisstaadiumis surnud tüvesid. Räägiti, et igal inimese poolt kahjuriks peetaval liigil on vastas keegi järgmine liik, kes esimest ohjeldab ega lase loodusel tasakaalust välja minna.
Surnud puit ei kuhju kõrgete kihtidena metsa alla, seda aitavad lagundada seened. Vanadusest varisevate puude koha täidavad vabanenud metsaruumis taas noored – mets taastub ka inimese sekkumiseta.
Inimene võib oma ülemäära ulatuslike metsaraietega põhjustada paljude liikide hävimise, mistõttu on vaja teadmisi, kuidas ja milliste majandamisvõtetega oleks võimalik liike säilitada.
Teine osa õpperetkest viis samuti vanasse, inimkätest üle pooleteise sajandi puutumatuna püsinud lehtpuumetsa, mis liigitub üheks väheseks allesjäänud põlismetsa kategooriasse. Metsakuivendust pole seal kunagi tehtud, on lompe ja lodukohti. Erivanuselised puud, palju surnud ja kõdunevaid tüvesid, vanadel saartel ja haabadel samblaid ja samblikke, sh. näiteks kopsusamblik.
Need metsad, võrreldes hooldatud majandusmetsadega, on raskemini läbitavad, selle võrra ka vaheldusrikkamad oma eri vanuses puudega.
Kõrvuti ja üksteist toetades elavad ühise perena koos eri põlvkonnad, alates vaarisadest-emadest, nende lastest ja lõpetades lapselastega. Vanad puuhiiglased näitavad noorematele ette, kui suureks ja võimsaks nemadki kord võivad tõusta. Ühel siinsel pildilgi on mitu inimpõlvkonda kõrvuti.
See on tore, kui metsaomanikud satuvad aeg-ajalt puutumatutesse loodusmetsadesse, et seal kogeda – loodus saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama. Inimene ilma looduseta mitte.
