Augusti viimane nädal

Maal ilma autota hakkama ei saa, vahemaad on liiga suured. Vähemalt jalgratas peaks olema. Minul pole hetkel kumbagi ning kodust kaugemal ei käi.

Vahelduseks teen aiatöid. Kasutasin kuiva ilma ning võtsin kartuli üles. Käsitsi, konksuga, töö käigus kuivanud pealseid, umbrohujuuri ja väikesi kartulipabulaid aiakärusse kogudes. Nagu igal aastal. Puhas must maa jääb järele. Saak on alla keskmise, pealsed läksid tükk aega tagasi ära. Mulle talveks piisab ning seemegi sai järgmiseks kevadeks valitud. Kasvatan aiavilja enda toiduks ega kasuta mingeid taimekaitsevahendeid. Kartuli lehemädanikku saaks ju ära hoida, kuid mina jätan keemia sinnapaika, olgugi et saak väiksem.

Maasikad puhastasin väätidest ära. Vaja veel mõned vanemad puhmad välja kaevata, maa ette valmistada ja uued taimed istutada. Vaarikad lõikasin juba eelmisel nädalal.

Õunu pole palju. Kahjuks on seekord sama lugu ploomidega, aga maigu saab suhu. Kirsse sel suvel ei saanudki, sest musträstad pistsid need üleöö nahka. Hiljem tühjendati ka tikripõõsad ära. Tavaliselt käivad aias ikka hallrästad, kuid sel aastal pole neid näinud. Ootame, mis pihlamarjadest saab ja kes neid sööma tuleb, kas rästad või koguni siidisabad. Puud on igatahes marjadest lookas.

Märkamatult on sügise tunne peale tulnud. Õhtu saabub vara ja ööd on kottpimedad, nagu augustis ikka.

Otsisin selle jutu juurde ühe paari nädala taguse pildi, kui metsade vahel ringi sõitsin ja õitsvat kanarbikku vaatasin. Kuuldavasti olevat ka hea pohla-aasta, mõnes kohas lausa punetavat. Mina pole sellisesse kohta veel juhtunud.