Augustihommik

Ometi saabus üks päev, kui polnud kokkuleppeid ega kohustusi võetud ning võisin endale lubada mis meeldib. Vabadus on ülim aare, iseenda peremeheks olemine täpselt sama.

Kell tirises 4.30, silmadele vett ja tassike kohvi ning minekule. Sõit metsateel oli paljulubav, sest öisest kergest vihmast kastetud maalt kerkisid õrnad uduviirud. Rabasse jõudes aga hakkas puhuma nõrk tuul, mis kustutas lootuse laugastelt tõusvat udu nautida. Päikese ilmumine idapoolse metsaviiru kohal laotuva pilve tagant viibis.

Raba teises servas huikasid sookured. Rabamändide vahel lendas üksik sookiur ja jäi mind oksalt vaatama. Seisin ja hingasin. Õhk oli uimastavalt värske, justnagu poleks lämbet kuumaperioodi olnudki. Kõige suurem väärtus rabas ongi vaikus, rahu, eemalolek muust maailmast. Paar tundi selles keskkonnas olemist puhastab inimese olmetaagast ja argipäeva hallist.

Ma ei olnud siiski rabas üksinda. Jalgrattamatkajad veel nohisesid oma magamiskottides õndsat hommikuund, kui laudteed pidi neist mööda kõmpisin. Väärt rahvas, kes oma puhkuse Eestis matkates veedab ja oskab loodusest lugu pidada. Teine osa inimestest kujutab puhkamist ainult rahvarohkes peopaigas ette, valju muusika, ennastunustava karglemise, napsitamise ja järgmisel päeval kaasneva kassiahastusega. Eks kõik tule elus ära proovida, enne kui jõuad tõdemuseni, et üksi või lähedaste sõpradega on siiski kõige parem meeli koguda ja kosutada. Mitte lahutada, mitte laiali pillata.