Elust ja kaduvusest


Elust ja kaduvusest

Vaatasin eelmisel nädalal televiisorist kõrgete auhindadega pärjatud Prantsuse filmi „Armastus“ ja võrdlus enda pikki aastaid kestnud elust koos voodihaige emaga tekkis filmi teises pooles, mil vana mehe päevad koosnesidki vaid oma järjest abitumaks muutuva abikaasa eest hoolitsemisest. Oli ta ju oma armastatud naisele lubanud, et hooldehaiglasse teda ei vii.


Kõik oli nii tõene ja nii tuttav - nii voodihaige seisund kui teda hooldava lähedase inimese viimse piirini proovile pandud kannatlikkus ja enesevalitsemine. Filmis see lõpuks katkes, mina päris elus pidasin vastu, samas mõistan filmi lõpus toimunut.

Kui keegi minu blogi lugejatest juhtus ETV2-s seda eelmisel nädalal nägema, see saab aru, millisest filmist ja millest jutt.

Hiljaaegu lugesin kirikuõpetaja Jaan Tammsalu arutlusi surmast ja leinast. Vana ja haige inimese surm on normaalne, kuid et see ka väärikas oleks ja et rääkimata asjad kedagi piinama ei jääks, peavad nii lahkuja kui lähedased end ette valmistama.

Jaan Tammsalu meenutab kellegi öeldut, kuidas tolle isa oli surivoodil palunud, et kui minema hakkab, siis tehke aken lahti, et hing vabalt välja pääseks. Vaistlikult toimisin ka oma ema surma korral samamoodi, kuidagi õige tundus nii. Ema surmast möödub täna täpselt seitse kuud.

Ka olen seda meelt, et puusärki pannakse ja maha maetakse või tuhaks põletatakse üksnes keha, see tühi kest, mille seest hing on lahkunud. Hea on hinge vabaks pääsemisest nii mõelda, liiati kui on pidanud vaevlema puudulikult toimivas kulunud kehas.

Mul on tunne, et meil emaga ei jäänud midagi rääkimata või selgitamata ning ema lahkus siit vaba ja puhtana. Püüan siin asju muuta, kuid lõplikult emast lahti lasta pole suutnud, vast aeg annab arutust. Eks sama keeruline on harjuda ka kõige lähedasema neljajalgse sõbra kaotusega. Kardan, et meie tingimusteta armastusele vaatamata jäid looma mured ja valud mulle lõpuni mõistetamatuks, sellevõrra ongi keerulisem kalli sõbra lahkumisega leppida.