Tuleb välja, et oma kodumetsas polegi ma veel kõike näinud. Et kunagises karjakoplis suure kuuse all üks viirpuu kasvab, ma ei teadnud. Just erkrohelised lehed olid need, mis lähemale meelitasid. Esimese hooga ei tulnud viirpuu nimigi meelde – metsa satub ta harva, istutatakse ikka aeda või parkidesse.

See on arvatavasti mu kodumetsa ainus viirpuu. Kas ta suure kuuse varjus kasvades ka õitseda suudab, seda tahaksin tuleval kevadel vaatama minna. Praegu aga tundus tema lehtede erk rohelus talveks valmistuva looduse taustal natuke kohatu.

Teine viirpuu kasvab mul jõe taga kraavi ääres ja temagi ilmus välja lepiku raie käigus umbes kuus aastat tagasi. Saemees jättis puu kasvama, sest ei osanud talle nime anda ja kutsus mind vaatama. Nii on see mitme meetri kõrgune viirpuu seal kuusenoorendiku vahel endiselt alles. Kevadel õitseb ja annab ka marju. Sellest valgeid õisi täis viirpuust on mul siin blogis pilt 7.juuni 2011.a. postituses.


Veel võib leida ka sügisesi seeni. Metsa all on valgeid lehtrikuid, radade ääres eospulbri väljumisavadega murumunasid, mis pakuvad silmailu. Kulinaarset väärtust omavaid sametkõrgese kobaraid puutüügastel pole veel kohanud, nemad ilmuvad veidi hiljem, talve hakul.

Tulemas aasta kõige trööstitumad kuud – november ja detsember. Pikad pimedad õhtud, vihmased ja lumelörtsised päevad, mis looduse halliks muudab ning inimese vastupidavuse proovile paneb.