Nüüd siis tean, et see on tuhkur paju, enamasti üksikult kasvav põõsas, erak. Levikukaarti vaadates paistab teda esinevat üle kogu Eesti, seega tavaline.


Nimetuse tuhkur on see paju saanud tuhkhalli tooni karvastest võrsetest. Hilissügisel, pärast lehtede varisemist, jäävad paljast põõsast kaunistama valgekarvalised seemnetupsud, mis kinnituvad pika varre abil oksa külge. Vars koos karvatutiga eemaldub oksalt kergesti ning pääseb tuulega lendu, et seemned levitada.

Üldse on meil pajusid paarkümmend liiki ja suuremaid neist, ehk siis puudeks kasvavaid, kutsutakse remmelgateks. Kõige suuremaks kasvavad hõberemmelgad, kuid arvestatava kõrguse ja jämeduse omandavad metsapuudena ka raagremmelgad. On minulgi metsas paar sellist suurt raagremmelgat, jõe ääres üks aga lausa hiigelsuur.

Paju oli meil valitud aasta puuks 2006.aastal ning siis oli Eesti Looduses mitu põhjalikku artiklit meil kasvavatest pajudest, põgusalt ka tuhkur pajust.

Lõpetuseks tahan hoiatada, et vaatamata sellele, et kalendri järgi on käes november, pole puugid kuhugi kadunud. Pühapäeva hommikul ärgates tundsin käevarrel kihelust ja sealt puugi ka leidsin. Oli jõudnud end sisse imeda. Viimane pikem metsas viibimine oli mul reedel. Koju jõudes vahetan alati metsariided teiste vastu. Järgmisel päeval panen aga samad metsariided uuesti selga. Seega võib juhtuda, et puuk jääb riietesse oma ohvrit järgmise päevani ootama. Laupäeval käisingi metsariietega jälle väljas, seejärel tegin sauna, vihtlesin kuumal laval, seebitasin ja pesin end kareda harjaga. Kas ka puuk koos minuga saunas käis ja protseduurid kaasa tegi, seda ei tea. Pärast panin selga kapist võetud puhtad riided. Eks nüüd, kui koos puugiga ka öö voodis olen veetnud, tuleb jälgida ja oodata. Vaktsiinisüstide kuur ja kordused on mul küll tehtud, kuid on veel teisigi puugihaigusi, mille vastu kaitset pole.