Erametsaomanik armastab korda


Erametsaomanik armastab korda

Sõitsin korraks küla kaugemasse ja inimtühja nurka vaatama, ehk näen mõnd huvitavat lindu. Selliseid kõrvalepõikeid teen üsna tihti.


Tee ääres jäi silma ühe kohaliku metsaomaniku laoplats, millest siin ka pilt. Hooneid sinnakanti alles jäänud pole, omanikul on seal vaid metsakinnistu. Plats metsa ääres on nii korras, et paljudel meist pole isegi koduõu nii hoolitsetud väljanägemisega. Ühes nurgas on küttepuuriidad. Kohe on selge, et omanikule on oluline, kuidas tema mets ka juhuslikule möödujale paistab.

Käisin sellel kinnistul eelmise aasta augustis, kui omanik lasi ühel eraldisel lageraiet teha. Materjal koondati just sellele kraavile platsi ääres, mis pildilt paistab. Küttepuit jäi omanikule. Peremehel vedas - raie ja vedu õnnestusid teha kuival ajal, nii ei jäänud veoteele jälgi, kaasa arvatud ka pildilt paistvale platsile, kus metsamasinad liikusid.

Pärast palkide-pakkude äravedu jäi vaba ruumi ja samale kraavile tee äärde tekkis ka langilt toodud suur oksavirn. Enne kevade algust purustas hakkur selle kütteks ja veeti ära.

Ühel nädalavahetusel, kui sealt viimati mööda sõitsin, lõhkus ja virnastas pererahvas platsil küttepuid. Praegu märkasin, et hakketeo järgselt kraavile jäänud risu oli vahepeal kokku korjatud ja ära põletatud. Platsil on ka kunagise talukeldri või lubjapõletusahju jäänused, mille kivimüürid on samuti võsast ja risust puhastatud, paistavad teele ära. Kraav puhas, plats korras – nagu tõelisele peremehele kohane. Silm puhkab.

Selle jutuga tahan öelda, et kõik sõltub omanikust, tema suhtumisest oma metsa, tema eesmärkidest, töökusest ja omanikutundest. Oluline on ka vaade, mis metsast möödasõitjatele avaneb.