Ligi kuu aega olen jälginud kobraste tegevust riigimetsas teekraavi äärde jäävate suurte haabade kallal. Iga kord, kui jälle mööda sõidan, on parempoolset haaba püsti hoidev tüve südamik üha ahtamaks jäänud. Varsti see suur puu ikka kukub.

Püüan mõistatada, kas kopra eesmärk on haavakoort ja -oksi endale toiduks varuda või üritab teekraavis vett paisutada. Kui puu kukub üle kraavi otse teele, tulevad saemehed seda nagunii koristama ja kobras pole kasu saanud.

Oleksin mina selle metsa omanik, laseksin haava saemehel teisele poole langetada – las koorivad ja söövad. Olgu need siis koprad, jänesed või põdrad. Haava tüve saab ka hiljem sealt kätte, oksteta ja koorituna ongi parem.

Kraavi paisutamiseks oleks kopral lihtsamaid võimalusi, sest allavoolu on lähedal truup, mille ava sulgemine ei nõuaks kuigi palju vaeva. Eks ma jälgin asjade kulgu ning kui ühel päeval on tee kinni ja seal ringi pöörama olen sunnitud, saab ehk kopra mõte ka selgemaks.