Maaülikooli nooremteadur Reimo Lutter tegi põhjaliku ettekande nii harilikust haavast ja hiljem ka hübriidhaavast. Haavikute majandamisest kõneles Olavi Udam Sakala metsaühingust ning elurikkust vanas haavametsas tutvustas metsaspetsialist Andres Hendrikson. Vanu haabu vaatasime minu tulundusmetsas ja ühel vääriselupaigal riigimetsas. Hübriidhaava kasvukäigu püsikatsealaga tutvuma sõitsime Türi valda.
Kogu kuuldut-nähtut ma ümber jutustama ei hakka, kuid mainin mõne asja, mis meelde jäi.

Meie laiuskraadidel kasvav harilik haab omab tööstuslikku tähtsust peamiselt paberi tootmises, kuid ei suuda maailma mastaabis enam konkureerida sooja kliimavöötmesse rajatud kiirekasvuliste, harilikust haavikust kolm-neli korda lühema raieringiga eukalüptiistandikega. Siinsed katsetused põllumaale istutatud hübriidhaavaga on vaevu 15 aasta vanused ning järeldusi tema kultiveerimise tulukusest on vara teha.

Kui võrrelda hariliku haava tootlikkust (eurodes hektari kohta aastas) teiste siinsete puuliikidega, siis haavast odavam on vaid hall-lepp. Näiteks kuuse tootlikkus (292 €/ha/a) on haava omast ca kolm korda suurem.

Küll aga on haab hindamatu väärtusega elurikkuse hoidja, pakkudes elupaiku paarile tuhandele liigile. Mida vanemaks puu saab või isegi siis, kui ta vanadusest ümber kukub, seda väärtuslikumaks ta loendamatule hulgale organismidele muutub. Kel huvi põhjalikumalt teada saada, võiks lugeda haava kohta artikleid Eesti Loodusest nr. 9/2005 ja nr.3/2012.

Minu metsast leidis Andres juba mõnekümne sammu järel vanadele salumetsadele omase liigi – haava-tuletaeliku ning mõni aeg hiljem jäi silma ka harva esinev torikseen – haavanääts, põlismetsade tunnusliik ja kuulub III kaitsekategooriasse. Mõlematest tegin ka fotod. Haavanäätsu nägin ma esmakordselt. See kreemikat värvi üheaastane seen asustab haavataeliku vanu viljakehi. Haavataelik, kabjakujuline tumehall mügarik, aga on teada-tuntud haavatüve südamemädaniku tekitaja.