Haigused kimbutavad puid

Alles see oli, kui noored saared kukkusid ridamisi jalalt maha ja surid. Vanad seisavad vapralt edasi ja hoolitsevad järelkasvu eest. Kui tasakaal hakkab paigast minema, püüab loodus seda parandada – juba oligi terve kraaviäärne siht väikseid saaretaimi tihedalt täis külvatud. Paraku liikumisteele nad küll ei sobinud ja niitsin maha.

Puude haigused pole kuhugi kadunud, tõbi on ka jalakaid tabanud. Harilik jalakas kasvab mul jõe lähistel viljaka mullaga salumetsas koos saare, pärna, tamme, sanglepa ja kasega. Lisaks veel mitmeid teisi lehtpuid - hallist lepast, toomingast, türnpuust remmelgateni.

Jalakate kuivamist hakkasin tähele panema mõned aastad tagasi. Algul kuivasid mõned õuejalakad. Need võtsime maha. Eelmisel aastal uusi surnud puid juurde ei tulnud, kuid sel kevadel leidsin kaugemalt jälle kolm kuiva jalakat.

Haigus võtab vanemaid ja keskealisi jalakaid, päris noortele pole see külge hakanud. Üheks esimeseks märgiks haigusest on talvel jalaka tüvele ilmuvad seened – kobaratena kasvavad puidu sametkõrgesed, mis on lisaks ilusale välimusele ka head söögiseened. Pärast seeni tekivad koore sisse lõhed ja koor tuleb tüve küljest lahti. Puu ongi kuivanud.

Noori jalakaid (nagu noori saarigi) kasvab kallaste läheduses pidevalt juurde, ainult et nende kujundamisega tuleks tegeleda. Nimelt kipub pikkade harudega väike jalakas kasvama rohkem laiusesse kui kõrgusesse. Kui õigel ajal pikaks veninud külgoksi ei kärbi või maha ei lõika, siis ei tule ühtlase võraga puud. Rohkearvuliste metsapuude kujundamisel jääb sageli hakkamisest puudu, kuid pargi- või õuepuudega võiks tegeleda küll.

Veel üks tähelepanek. Noortel (10-15 a. vanustel) kuuskedel on tänavu väga pikad ladvakasvud. On olnud piisavalt sooja ja parajalt niiskust ning sellised kasvutingimused kuusele sobivad.