Hakatuseks läks käiku üks korsten

Metsaveoga tekitatud rööpad ei anna mulle rahu ning nuputan nende täitmiseks lahendusi. Algus sai tehtud ja appi võtsime külamehe korstnakivid. Mees lõhkus sügisel vana korstna täies ulatuses maha ning ladus uue. Õuel vedelevad kivid lubas ta lahkesti mulle – viigu ainult ära, temal polevat neid kusagile panna.

Teist korda enam küsida polnud vaja ning kui ületee-naabril oli paar tundi aega, vedasimegi tema traktoriga kivid minu metsarajale rööbastesse. Ühest korstnast jagus kive paraku vaid niipaljuks, kui pildilt paistab. Peale laadisime käsitsi ning rööbastesse ladusime samuti käsitsi. Olen kindel, et rada jääb kandma ning tulevikus on parem kui pinnasetee enne oli.

Loomulikult on üks maamaja vana korsten vaid köömes sellest, kui palju kive sinna tegelikult vaja läheb. Parajaid ja väiksemaid põllukive on mul eelmise kevade kivikorjamise ajast hunnikus piisavalt, vaja vaid sobiv päev ära oodata, mil põllumajandusühistu laaduril vaba aega juhtub olema. Sel nädalal igatahes on neil oma töödega kiire, kuid anti lootust, et vast järgmisel nädalal. Peaasi, et vahepeal liiga palju vihma ei tuleks, mis rööpad uuesti mudaseks muudab.

Eks ma olen kange kah ega jäta jonni, ehkki töö on ränk ja läheb kenakese summa maksma. Kui talvel ilmataadiga häid kokkuleppeid pole õnnestunud sõlmida, peab selliste asjadega metsaraiet tegema minnes alati arvestama. Rikutud liikumistee tuleb nui-neljaks taastada, see on omaniku au ja väärikuse asi ka siis, kui see kedagi teist otseselt ei puuduta.

Täidame rööpapõhjad kividega ning seejärel tõmbab roobiga masin külgedelt üles pressitud mulla neile peale. Kui pinnas piisavalt tahe juhtub olema, saab traktoriga selle kohe kinni tallata ning võib üle sõitma hakata. Tulevikku silmas pidades on see oluline veorada, kustkaudu saab metsast nii küttepuid kui vajaduse korral ka hinnalisemat palki välja tuua.