See on omamoodi järg 20.veebruari loole – jutud metsa raiest ja looduslikust uuenemisest. Tänane jutt käib ainult minu metsa kohta ja mõlemad pildid on minu kodumetsa hall-lepikutest. Esimesel, kus paistab ainult peenike võsa, sai raie tehtud 2015 talvel. Seal kasvaski ainult hall lepp, mõni üksik niru kuuseke ja veidi toomingat. Pildil tagapool paistab veel lepikut, kuid see oli liiga peenike ja jätsime kosuma.

Kaalusin tükk aega, kas istutan lagedale alale kohe kuusetaimed, kuid otsustasin, et jätan looduslikule uuenemisele ning vaatan, mis edasi saab. Oksakõduga on kogu uuenev ala kaetud, pindala pole suur, lepavõsa juba tulemas, risk väike.

Tean ajaloost niipalju, et ilusat palgimetsa pole seal kunagi olnud, kolhoosi ajal tehti samamoodi lepiku lageraie. 30 aastaga uuenes ala (2.boniteet) taas samasuguse lepaga, kõrvalt metsast pudenes mõni kuuseseeme, millest rohu ja lehtpuude konkurentsis õiget asja ei saanudki.


Teisel pildil on hooldatud hall-lepik mu kodumetsa teises servas, naadi kasvukohatüüp, 2.boniteet. Sealgi raiuti kolhoosi ajal jupikaupa täpselt samasugust lepikut. Järgmiste aastakümnete jooksul toimus looduslik uuenemine jälle vaid halli lepaga, sekka mõni üksik kuusk. Lepik oli veel paar aastat tagasi tihedalt läbi põimunud lamandunud toomingatega, kus inimesel võimatu liikuda ja mille 2014.a. sügisel vahelt välja raiusime, et leppadele ruumi anda. Palju tööd ja ajakulu – võidakse küsida. Mulle tulemus meeldib.

Metsaasju kaalun tavaliselt pikalt, alles siis tegutsen. Lähtun sisetundest ja eks üht-teist olen aastatega juurde õppinud ning praktilises metsatöös ka kogenud. Metsalugude kommentaaridest saan vahel julgustust, samas tajun, et ega lühikese jutu ja mõne pildi najal, ilma kohapeal käimata-nägemata, ei saagi kõik teised minu mõtteviisist ja otsustest esimese hooga aru.

Metsalugusid kirjutades püüan arvata, kes neid lugeda võiksid. Metsaasjades nõu küsin nende käest, keda usaldan, kes on valmis mõtisklema metsaelu ja looduse üle üldisemalt, kes saavad aru, et iga omaniku jaoks on tema mets (isegi hall-lepik) eriline, ega suru peale metsade majandamise üldtuntud tõdesid.