Hea, et jalust maha ei jooksnud
Nägin juba kaugelt, et võpsiku ja põllu vahelist rada mööda tormab minu suunas üks pikakoivaline elukas. Et loomal ka pikad kõrvad olid, märkasin alles hiljem. Seega polnud vaja kusagile põgeneda, vaid jäin teele ootama, millal kokkupõrge toimub.
Paarkümmend meetrit enne minuni jõudmist võttis kihutaja siiski hoo maha, pööras pead ja siis tema vasak silm fikseeris lõpuks ees oleva objekti ära. Kuna jänesel asuvad silmad pea külgedel, siis kahtlustan, et otse ette loom ei suudagi näha. Jänes istus teele maha ja tardus mitmeks minutiks ühte asendisse. Istus nagu mõni koer või kass, tagumised käpad istmiku all, esimesed sirgelt keha toetamas. Mul oli aega temast mõned pildid klõpsida, enne kui ringi pööras ja tuldud teed tagasi kalpsama hakkas. Enam polnud kiiret kuhugi.
On alles pikad koivad ühel halljänesel! Võib eemalt kitsetallega segi ajada, kui pikki kõrvu ei paistaks. Enda häbiks pean tunnistama, et pole siiani osanud jäneste soost suurt lugu pidada. Minu meelest on nad kasina arunatukesega (võta või muinasjutt „Siili ja jänese võidujooks“) loomad, kelle suurim eesmärk on paljunemine. Ja nii söövad neid küll rebased, ilvesed ja hundid, aga nopib ka rabade valitseja kaljukotkas. Kõik nimetatud tunduvad mulle haavikurahvast aste kõrgemal seisvat ja on siiani suurema imetluse pälvinud kui jäneste sugu. Arenguruumi näib mul veel olevat.