Hiireviud on kohal


Hiireviud on kohal

Pildi hiireviu pesast tegin oma metsas umbes nädal aega tagasi, kui lumemüts polnud veel sulanud. Viupesi on mul metsas kokku kaks, mõlemad kase otsas.

Laupäeval, kui olin parasjagu oma kevadist ringkäiku tegemas, muutus mets äkki häälekaks ja puude kohalt kostus hiireviude hõikeid. Päris kevadine tunne tekkis. Kaks lindu tiirutasid metsa kohal ringi, lendasid algul ühe pesa juurest läbi, seejärel vaatasid üle ka teise pesa. Mõlemad pesad on alles.

Olen igapäevane Looduskalendri jälgija. Sealt näeb veebikaamerate pilte nii merikotka kui kodukaku pesadest. Mõlemad on juba munenud ning asunud hauduma. Mõlemad on meil paiksed röövlinnud, kes talveks lõunasse ei lenda. Nii saavutavadki nad poegade üleskasvatamisel arvestatava edumaa, võrreldes rändel käivatega.

Hiireviud asuvad pesitsema aprillikuus. Suurem osa viudest suundus talveks Lõuna-Euroopa soojematele ja saagi hankimiseks soodsamatele aladele. Kevade edenedes ja päeva pikenedes aga on aeg tagasi pesitsusaladele lennata. Kes varem jõuab, sel on suuremad võimalused parem pesapaik hõivata.

Suurenevate metsaraiete tõttu jääb vanu metsi järjest vähemaks, mistõttu on konkurents elupaikadele tihe. Egas viu või kotkas tilluke põõsalind ole, et võssa pesa teeb. Nemad vajavad pesaehituseks suuri tugevaid puid, eelistatavalt vanu kuuski. Kuusikutele aga lähiaegadel enam pikka iga ei lubatagi – selliseid plaane hautakse. Oh, seda inimese sõgedust küll!