Hilised õied

Võiks arvata, et peale aialillede ei leiagi sügisel loodusest enam õitsvaid taimi. Aga kui hästi otsida ja õigesse kohta sattuda, näeb veel mõndagi.

Juhtusin üle paari kuu taas käima ühes vanas kruusakarjääris, kus suve esimesel poolel rohkelt käpalisi õitseb, ega suutnud ära imestada, kui palju valgeid õisi praegu niiskel klibusel pinnasel oli. Need on hilised õitsejad – ädalalilled.

Viis läikivvalget õielehte ja kollased tolmukad – selline on ädalalille õis, igaüks omaette varre otsas. Tema lehed on madalal vastu maad ja see võimaldab taimel heinaniitmise ajal ellu jääda. Pärast heinategu taas ilmuva rohttaimestiku ehk ädala kasvamisega ongi seotud ädalalille nimi. Õievars on sitke, millele ei taha õige aja maha maganud heinalise vikat enam peale hakata. Virgal on selleks ajaks hein uluall. Ädalalille õitsemine kestab veel septembriski ja õite magus meelõhn meelitab hiliseid putukaid ligi.