Hinge kosutavad loodushetked

Inimesel on väga vaja mingeid sündmusi või kohtumisi, mis meeli ülendaksid, argielu hallusest kõrgemale tõstaksid. Mina olen kõiki neid ikka loodusest otsinud ja saanud.

Juba kuu aega ei jäta ma päevagi vahele, et kasvõi korraks sünnikodu külla üht vahvat talikülalist, vöötkakku vaatama sõita. Kirjutasin samast linnust juba 1.novembri postituses. Ja enamasti ma teda seal ka näen – kas traadil passimas, parematel kordadel mulle lähemale lendamas ning puuladvas või oksal passima jäädes. Isegi maanteel möödasõitvad autod ei sega, kui on vaja jahti pidada.

Paaril viimasel päeval on ilus ja päikesepaisteline ilm olnud, mis võimaldab lindu kaameraga jäädvustada. Pildistamist olen pidanud ka ses mõttes vajalikuks, et hiljem saaksin kuupäevade kaupa meie mail suhteliselt haruldase külalise kohaloldud aegu täpsemalt üle vaadata. Kümnetest piltidest vaid üksikud on sellised, mida sobib teistele näidata, ülejäänud on kas liiga kaugelt või poolpimeda uduse ilmaga halli taeva taustal tehtud.

Nii nagu üle-eelmisel talvel sõitsin päevast päeva üht talvituma jäänud sookurge vaatama, nii on ka vöötkakus kutse, mis igal hommikul liikuma ajab.

Kui olen kaku kasvõi eemalt ära näinud, lahkun rõõmsa teadmisega, et temaga on kõik hästi ning et see küla ja need majaõued kakule meeldivad, talle iga päev toitu pakuvad.

Täna olin tunnistajaks, kuidas vöötkakk õhus rappelendu tegi – püsis tiibu lehvitades ühe koha peal õhus. Sel korral paistis olevat valehäire ja sööstu maapinnale ei järgnenud. Seevastu nädal-paar tagasi nägin eduka hiirepüügi ära. Passimine traadil, tardunud pilk kuluheina sisse ja siis äkksööst. Juba oligi hiir küünistes, hetk kohendamist ja seejärel sadakond meetrit lendu üle põllu metsatuka suunas. Seal on tiheda kuuse okste varjus turvalisem oma saaki segamatult süüa ja öö mööda saata.

Uskuge inimesed, looduses vahetult kogetu pakub hoopis suurema elamuse kui kohvikusuminas aetud jutud. Tasub otsida, avastada ja looduses nähtust rõõmu tunda.