Arvasin, et põtrade nägemiseks on viimane aeg, sest nädalavahetusel algab jahihooaeg. Valisin sõiduks need metsateed, kus vahetevahel lageraielankidel, metsasihtidel ja kraavipervedel põtru näinud olen. Ka sel suvel.

Esimese hooga veeresin Raplamaa piiridesse, kus rabamassiivi servas suuremad metsaalad ja kus hetkel raietöid käimas pole. Ilus udune hommik oli, päike hakkas tõusma, metsalinnud häälitsema. Teeristil kaalusin, kummale poole minna ja otsustasin korraks rabasse pöörata, sest sealtpoolt kerkis ahvatlev udu.

Käisin rabajärve ääres ja tegin hommikuvalguses mõned pildid. Kaugemal kudrutasid tedred. Kui hormoonid üle keema hakkavad, matkivad kuked ka sügiseti kevadisi mänge.

Värsket puhast õhku oli nii palju, et seda võiks kotiga suurlinnadele jagama hakata. Kuidagi aga ei saa kaasa võtta imelisi suvelõpu rabavärve, mis silma paitavad. Seepärast on kiusatus üks värvipilt siia loo juurde lisada.


Kell tiksus ja pöörasin tagasi plaanis olnud radadele. Hästi sõidetav metsasiht lõppes taas naabermaakonna piiril. Seal ju ometigi suvel põdrad ragistasid. Suure haavalangi kohal viuksus hiireviu ja mullasel rajal olid kahed sõrajäljed, kuid mitte põdra ega kitse omad, vaid vahepealsed. Oletasin õigesti ja sain kodus jäljeraamatust kinnitust – kaks punahirve, suuemad jäljed isase, väiksemad emase omad. Hirved on Kesk-Eestit vallutama asunud.

Kuna põtru ikka polnud näha, tegin viimase, kümnekonna kilomeetrise metsaringi. Just sealkandis, kus loomad suvel metsaservalt padrikusse pagesid. Veeresin aeglaselt, tegin peatusi, kuulasin pasknääride valje krääksatusi, endal kaelavahe põdrakärbseid täis, kuid põtru endiselt ei ühtegi. Äkki oli hommik liiga soe? Oleks pidanud äkki õhtul minema.

Päeval oli ühe jahimehega juttu, et ega siinkandis suurt põdralaskmist saagi tulla, sest kahe naabermaakonna, Viljandi ja Rapla laskelimiidid olid metsaomanike survel kõvasti suuremaks aetud.

Metsarahvas peaks ju teadma, et kui raiesmiku kõrvale seemneandjaid vanu puid kasvama ei jäeta, pole ka uut looduslikku metsapõlve loota. Jahimees teab päris kindlasti, et kui pole tublit pulli ja ilusat lehma, ei sünni kevadel ka vasikaid. Elame-näeme.