Iga metsaomanik annab oma metsale erilise näo

Homme, 29.augustil kogunevad Lääne-Virumaale metsaomanikud üle Eesti – toimub parimate metsaomanike igasuvine kokkutulek. Lähen minagi, et saada teada ja näha, kes 8-st konkursil kandideerinud metsaomanikust sel aastal võitjaks kuulutatakse. Kõige rohkem huvi aga pakub eelmise aasta konkursi võitja Hallan Muusikuse metsades ringivaatamine.

Iga erametsaomanik on eriline nii omanikuks saamise, majandamisvõtete, tulevikku vaatamise ja metsaga suhtlemise poolest. Just omanikud kujundavad kogu erametsanduse näo ja maine. Aasta-aastalt läheb see paremaks, omanikud teadlikumaks.

Mulle on sümpaatsed sellised omanikud, kes hindavad metsa kui elukeskkonda, kes püüavad metsa majandada püsimetsana, hoides loodusväärtusi ja säilitades esiisade tegevuse jälgi – pärandkultuuri. Selleks aga tuleb tunda paiga ajalugu, uurida metsaelustikku vähem kahjustavaid majandamisvõimalusi. Kõik ikka selleks, et oleks midagi ka järeltulijatele näidata ja edasi pärandada.

Arvan, et ajad erametsanduses on muutunud, sest omanikud on saanud targemaks, on leidnud usaldusväärsed koostööpartnerid ega lase end reklaamist või juhuslikest nõuandjatest mõjutada. Kui kohalike metsaühistute ja erametsaliidu toel suudaksime end seaduseloojate silmis paremini kuuldavaks/nähtavaks teha ja seeläbi oma õiguste kaitseks ka seaduseloomet mõjutada, teeksime sammukese edasi eraomanike väärikuse kaitsmise käänulisel teel.

Selleks aga oleks vaja, et metsaomanike organisatsioonide liikmeskond kasvaks, et kogukondlik sõnum vormistatud saaks ja võimukandjateni jõuaks. Miks on Eestis eraisikust metsaomanik kõrgemalt maksustatud kui Läti oma või miks loodusväärtusi üldistes huvides kaitsva metsaomaniku panust ei väärtustata – need on vaid osa paljudest seni lahendamata teemadest.

Küllap räägime neist ka metsaomanike kokkutulekul.