Olles nüüd ligi 20 aastat metsaomanikuna palju erinevaid etappe läbinud, ka vigu ja valesid otsuseid teinud, hakkan vanuse kasvades üha rohkem mõistma, kui oluline on leida oma sisemuses tasakaal ja rahu. Need ei tule koos majandusliku heaolu kasvuga, vaid läbi tunnetuse, et oled osa sellest maast ja metsast, kus astud. Mida rohkem metsa vaatad ja kuulad, seda tugevamini temasse kiindud.

Vähehaaval on mu teed hakanud ristuma metsaomanikega, kelles olen leidnud mõttekaaslasi. Öeldakse, et omasuguse tunneb juba eemalt ära. Pruugib vaid kuulda natuke inimese juttu, kui taban ta olemuse – kas hoiab metsa poole (loodushoidlikus tähenduses) või on läbi-lõhki majandusmees.

Olen kuulnud, et vahel jäävad mõned mehed (või naised) oma metsaarmastusega üksi. Mõnikord ei mõista isegi pereliikmed, et mida seal metsas päevast päeva teha on, kui sellest otsest tulu ei paista. Veel hullem, proua hakkab mehele peale käima, et mis sa rabad, müüme selle metsa parem maha, käime reisimas ja puhkekodus, nokitseme aias ning õhtul vaatame koos telekat. Sa, vanamees, jõuad alles pimedas metsast tagasi, märg, porine ja väsinud, tapad oma tervist. Kaua nii võib?

Sellele prouale tahaksin öelda, et kui mehelt tema mets ära võtta, just siis ta jääbki haigeks, kurvaks ja isegi lõunamaareis ei pane enam silmi särama, sest ta igatseb oma metsa. Inimesel on miski väga lähedane ja kallis kadunud.

Endast rääkides saan öelda, et mu lapsed jälgivad minu tegemisi, kuid ei sega, ei keela ega kipu õpetama. Nad teavad, et ega ma ei kuula ja teen nagunii seda, mida ise õigeks pean. Kunagi pole nad õhutanud midagi maha müüma ning peavad maal elavat ema kodu raudvaraks. Olen selle rolliga rahul.

Mets kasvab inimese külge ega lase enam lahti. Hea on vaadata, kuis noored puud otsekui lapsed aastatega üle pea kasvavad, edasi kõrgustesse tõusevad ja sinust mitu inimpõlve kauem elavad.