Ilma rööbasteta saaks küll
Mind on viimastel nädalatel nördima pannud, kui hoolimatult RMK oma lankidelt puitu välja veab. Alltöövõtja tegemisi pole vist aega jälgida. Vastukaaluks riigimetsas toimuvale näitan pilti, kuidas täpselt samal ajal on käitutud ühe erametsaomaniku kraaviäärsel pinnaseteel. Tasane, ei ühtki rööbast. Seda kaudu vedas traktor hiljuti kraavi kaldalt lõigatud ning hakkeks mõeldud võsa ja peenpuitu. Seejärel käis ekskavaator kaldaid üle freesimas.
Võib ju väita, et väiksemat tüüpi metsaveotraktor pole koos võsalaadungiga hoopiski nii raske kui palgikoormaga 20-tonnine kollane elukas, mis parasjagu riigimetsa sihte mööda edasi-tagasi ohkides roomab.
Kui ma mõni päev tagasi otsustasin ühe järjekordetest sihtidest, kus vedu oli juba lõpetatud, jalgsi käies üle vaadata, tuli ahastus peale. Ei, see polnud see siht, millest pilt augustikuu viimases blogipostituses paistis. See oli juba järgmine siht, kustkaudu minagi oma lepikutele olen ligi pääsenud ja nüüd enam ei pääse.
Eestpoolt vaadates polnudki justkui kõige hullem, aga kui edasi astusin, ulatusid mustad porivallid rööbaste vahel ja kahel pool äärtes mulle kõhuni. Aukude põhjast vaatas vastu kollakas rähkne pinnas, millest sügavamale rattad enam polnud lõikunud. Selline ongi meie kandi mullastik – pool meetrit musta huumusrikast mulda ja allpool klibune rähk. Täpselt selline on ka minu mets ja just sellise pinnase pärast ei saa ma lubada ühtki vedu sadude rohkel aastaajal. Koormaid kannatab metsast välja tuua üksnes külmunud maaga või põuasel suvel. Aga mina suvel metsa ei raiu.
Olen kord elus oma vitsad kätte saanud, kui metsavedu lükkus märtsikuisesse sulaperioodi. Häbi on mäletada, kuidas olemasoleva kraavi kõrvale tekkis juurde kaks veelgi sügavamat vagu, kust vesi enam ära voolata ei saanud. Käisime hiljem labidatega renne kaevamas ja vett laskmas.
Ma ei usu, et kauaaegsed metsamajandajad poleks oma praktikas taolisi juhtumeid üle elanud, kuid kas ka õppust võtnud? Kuuldavasti ühes metskonnas siiski alles hiljuti katkestati pehme pinnasega sihil materjali väljavedu.
Mis aga mind veel imestama paneb, on see, et sihi kõrvalt kraavikaldalt ei lõigata enne veo algust võsa maha. Vedajad hoiavad oma masinate klaase ja püüavad okstest kaugemal sõita. Sellega on nad sunnitud kasutama pidevalt samu jälgi või kõrval kasvavaid puid vigastades ja noorendikus puukesi maha sõites otsima lisaruumi. Kraavi ääres sihil oleks ruumi mitut jälge kasutada küll, kui eelnevalt sealt võsa maha lõigata. Aga kus sa sellega, lisatöö ju maksab ning vähendab riigifirmal lageraiest saadavat kasumit. Ei tea, kas tõesti on odavam hiljem kopp tellida, rööpad täis tõsta ja tasandada lasta? Alles kümne aasta pärast on korralik rohi jälle peale kasvanud ning võib uuesti katsetada. Kui seda üles songitud pinnaseteed kuival ajal laiade roomikutega tasaseks ei tallata, siis sellistest sihtidest ei saagi asja.
Veel märkasin, et vedaja on langi keskel oleva loodusliku oja kahes kohas mugavamaks ülesõitmiseks risu täis tõstnud. Ometi see ju toimis vee äravooluna. Hoolimatus, mis muud.
Mis kasu on suurelt reklaamitud ja klantsima löödud RMK matkaradadest või puhkeplatsidest, kui teises, vähem käidavas metsas tehakse sigadusi. Peale mõne kohaliku seenelise või jahimehe seda ju keegi eriti ei näe. Mina siin kirjutan ka, aga kes sest hoolib.
