Imeline elujõud

Kuu aega tagasi, 28.aprillil, kirjutasin liivamäest, kuhu olid tipitud tillukesed männiseemikud. Nüüd on aeg neist uuesti kirjutada.

Kui ma esimest korda sinna peaaegu viljatu liiva sisse istutatud puuhakatisi vaatasin, olin tõsiselt mures, kust nad seal küll vajalikke toitaineid või kuivaga joogivett saavad, et elus püsida ja suureks kasvada.

Juuresolevad pildid on tõestuseks, et mu kartus ei osutunud tõeks. Paistab, et vähemalt 90% istutatud männitaimedest on kasvama hakanud. Ka istutaja oli mu eelmist blogipostitust lugenud ja ütles, et kokku pani ta liiva sisse 5000 männiseemikut, paljaste juurtega, mitte mullapallis, nagu mina oletasin. Metsastamise tellis teedevalitsus, kes varem sealt liiva kaevandas.

Kui nüüd teist korda sama kohta vaatama läksin ja männitaimede kasvama minemise üle siirast rõõmu tundsin, leidsin alumiselt tasaselt osalt ikkagi ühe neljarattalise jäljed ja mõne külili sõidetud taime. Õnneks nõlvalt polnud alla tuldud.

On imetlusväärne, kust võtavad väiksed männihakatised liiva sees sellise elujõu, et on juba noori võrseid kasvatanud. Kindlasti vaatan veel sügiselgi, kuidas istandik suve üle elanud on. Peab päris arulage või poolpime inimene olema, kes istutusalale rallitama tuleb ja väiksed puutaimi ei suuda märgata.