Üritan taas vähehaaval tööd teha ning metsatiigi ümbruse juba saingi rohust ja võsast puhtaks. Seejärel tegin pildi ka.

Otsisin pildipangast ühe vanema foto samast tiigist, tehtud täpselt 7 aastat tagasi septembri lõpus. Võttenurk on natuke teine, koht aga sama.


Pilte võrreldes saab aimu, kui kiiresti kasvavad puud ja kuidas maastikud muutuvad. Inimene püüab protsesse suunata, kuid loodus on tugevam.

Selle tiigi lasin kaevata umbes 10 aastat tagasi kohta, kus kasvasid pajupõõsad ning aastaringselt lirtsus vesi. Olin juures, kui ekskavaator kaevas ja ühes servas hakkas kohe maa seest vett ülespoole suruma ning süvend täitus kiiresti. Seal pidi veesoone koht olema. Hiljem pole tiigis kunagi veepuudust olnud, olgu põuane suvi või vihmane sügis.

Kui ma laps olin, oli seal karjakoppel. Kolhooside ajal jäi see maaparandusest välja ning kasvas võssa. Kui maa tagastati, oli seal lepavõsa ning keskel madalas lohus (kus praegu tiik) pajupõõsad. Kõrval metsas oli suuri kuuski ning nende seemnetest tärkas leppade vahele väikseid kuusetaimi.

Kõik kuused, mis piltidel paistavad, on looduslikud. Ühtki taime pole sinna istutatud. Lepikut on vahepeal raiutud ja seda peab veelgi võtma.

Maastikud muutuvad. Karjamaast saab lepik, seejärel kuusik – kõik looduse looming. Inimene sekkub, saeb lepad küttepuudeks, laseb tiigi kaevata ja lõikab igal aastal võsa. Kui inimene väsib, võtab loodus nagunii võimu enda kätte ja kujundab kõik oma tahte järgi uuesti ümber.