Jäljerajad kodumullal
Pildil on vana taluase väikese jõe ääres, kus tegutsedes on minulgi möödunud juba üksjagu aastaid. Vaiksel hingedekuul on hea seal üksi olles mõtiskleda.
Selle maa, kui suurema talumaa lahustüki, ostis minu vanavanaisa 19.sajandi teises pooles päriseks ja sama sajandi lõpus kinkis maa omanikuks saanud vanaisa koha oma õele, minu vanatädile. Siis rajati sinna ka taluhooned. Kui maa tagastati, oli kõik maatasa lagunenud või laiali tassitud, taluõu võssa kasvanud ja üle jõe viiv hobusild ammuilma suurveega minema uhutud.
Talu põhiosa, meie suguvõsa koht juba 16.sajandist, jääb nimetatud lahustükist läbi riigimetsa minnes ligi 2 km kaugusele. See on lahustükist hulga suurem ja selle kinkis vanaisa 1936.a. minu isale. Seal olen ka mina sündinud. Kõik taluhooned ja laudas olnud loomad jäid sõja hakul kahe rinde vahele ning põletati maha. Isa jõudis taastada vaid suure maakividest karjalauda ning sauna, mis oli perele ajutiseks elamiseks mõeldud, kuni päris maja kord valmis saab. Ei saanudki. Isa võeti sõtta, tagasi ei tulnud ja siis tehti kolhoosid.
Nii on mul kaks esivanematelt päritud maatükki, mis mõlemad võrdselt armsad ning millega seob mind hulk lapsepõlvemälestusi, taasiseseisvunud Eesti aegadel juba palju metsatöid, maastiku korrastamist ja looduse avastamist.
Oma lugusid kirjutades nimetan sageli jõe tagust taluaset ja jutustan sealseid metsa-, linnu- ja loomalugusid. Teinekord aga nimetan koduküla või kodumetsa, kus puude või kividega, mida tundsin pisikesest peale, oli alati mingi vana lugu seotud. Seal kasvas kunagi Karukask, mille otsast vaarisa karu maha lasi ja mis laulu „Vändra metsas Pärnumaal…“ sisse pandi. Kodumets on paik, mis mind kunagi ei reeda, kust kevadeti kõige esimesi sinililli otsin, kus kõik puud, mis mulda pandud, hästi kasvavad ja kus loodus omalt poolt rikkalikku lisa annab.
Iga sammu oma esiisadelt päritud maal astudes tasub mõelda, kas meist ikka jääb kodumullale selline rada, mida meie eelkäijad pahaks ei pane ja kas me järeltulijad kord rajaotsale jõudes ka oma jäljed sinna tahavad jätta.
