Pildil olev lageraielank tekkis minu kodukülasse alles hiljuti. Tean hästi seda viimast küla põliselanikku, Elmarit, kelle kodumets see oli ja kes nüüdseks on meie seast lahkunud. Tema pärandaski talu ja metsa oma järeltulijatele. Lapselaps lasi vanas 80-90 aastases kuuse-männi-kase segametsas nüüd raie ära teha ja pildil oleva lageda ala suuruseks tuli kokku 2,2 ha.

Tean ja tunnen varasemast ajast seda kohalikku raieteenuste firmat hästi. Hulk aastaid tagasi lasin ka oma metsas neil töid teha, kuid sel ajal polnud veel harvesteri ja veeti Belarus-traktoriga. Kui saemees suutis korralikud oksavaalud koondada, siis jäi langi visuaalne vaade üsna rahuldav.

Tänapäevane tehnika võimaldab väga ilusat raiet teha, tingimuseks aga on, et alusmetsa võsa oleks eemaldatud ja pehme pinnase korral tugevad oksavaalud koondatud. Nii võsa kui suurte võradega puude langetamiseks on vaja käsisitsitööd. Lõpptulemus sõltub ka väljavedajast, kuidas ta oma liikumist planeerib ning kuidas oksavaalusid selleks kasutab.

Siinset pilti vaadates ei ole silmal valus. Lageraielank on sile nagu jalgpalliväljak. Raidmeid pole hunnikutesse kokku kuhjatud, vaid on jäetud metsa rammuks kõdunema ning oksavaalud maapinnaga tasa tallatud. Meie külas on viljakad mullad ja sellisele langile on edaspidi mõnus ka uut metsa istutada.

Nii ma siin jõudumööda jälgin, kuidas lähiümbruses metsi majandatakse ja kui midagi ilusat näen, siis sellest ka kirjutan. Säästvat suhtumist ja hoolsalt tehtud metsatöid näengi pigem väikeste eraomanike metsades, mitte suurte firmade maadel. Riigimetsas on nii ja naa, seal inimest enam ei näegi, arvuti otsustab ja masin lõikab.