Päeviti käin tiiru põldude vahel, kus vilja lõigatakse, seal näeb linde ja muudki huvitavat. Kasutasin võimalust, kui kohalik metsaomanik, kes on samal ajal ka viljakasvataja ning istub koristusajal ise kombaini roolis, kutsus mind oma uhke masinaga sõitma.


Kõrgelt kabiinist avaneb avar vaade otse jalge ette, kus pöörlev heeder vilja masinale ette söödab. Konditsioneer reguleerib kabiiniõhu mõnusaks. Kombaini tööd juhib arvuti ning juhi ülesanne on ees olevat põldu jälgida, et mõnd looma või kivi vikatiterade ette jäämas poleks. Kui vaja masin uuele eele pöörata, siis läheb ka rool käiku. Vahepeal näpib mees mõnd nuppu ka. Punker saab täis, vili pumbatakse autole ja läheb kuivatisse. Pealtnäha mõnus töö, ehkki päevad on kuivade ilmadega väga pikad, ööpimedani välja.

Minu esimene kogemus kombainiga oli umbes 60 aastat tagasi, kui kolhoosi ilmus esimene lõikusmasin. Siis võeti isegi lapsi sõitma, kuid seekord istusime üleval viljapunkris. Seal oli suhteliselt ohutu olla, pekstud terad tulid ülevalt torust, välja kottidesse aga lasti punkri all olevatest avadest. Ei mingeid transportööre ega liikuvaid osi. Punker oli nagu üks suur metallkast, kus oli mõnus vilja sees möllates põldu mööda kaasa sõita.


Kaasaegsed kombainid, nagu paljud teisedki põllu- ja metsamasinad, on keerulised, samas ka ohtlikud. Niisama uudistaja võib neid ainult eemalt vaadata. Töötava kombaini tagaküljele ei tohi lähedale minna, sealt võib koos põhuga ka kõvemaid tükke välja lennata, näiteks kivi- või metallikilde.

Kombaini kabiin aga on kahe istmega – juhile ja kaasasõitjale, nagu mina olin, võib-olla ka õpilasele või juhendajale, mine sa tea. Igatahes ruumi, õhku, avarust ja nähtavust on rohkem kui ükskõik millises autos. Nüüd sai see ära nähtud. Ronin trepist alla kõrrepõllule ja taas olen põletava päevakuumuse käes.