Kadripäev andis talve tulekust märku

Vaikne ja selge hommik oli, rohtu kattis härmatis. Talve lähenemist oli tunda ka tihaste ja puukoristajate käitumises. Puistasin neile peoga kaerahelbeid ja sihvkasid.

Kadripäeval on ema sünnipäev. Ta sai 91. Vald saatis suure alpikannipoti koos vallavanema õnnesoovikaardiga. Kuna ema ei näe ega kuule, siis kahjuks ta ei teagi, et teda valla poolt meeles peeti. Mul oli hea meel näha kauaaegse vallavanema allkirja õnnitluskaardil, sest 25. kuupäev oli tähenduslik ka tema jaoks. Vallavolikogus toimus vallavanema valimine. Sotstöötaja, kes emale lilli tõi, teadis, et häältega 8:7 läks uue vallavanema tool vastasliidu ja sotside kandidaadile. Uut meest ma ei tunne, pole kunagi näinud, ka nimi ei ütle midagi, seepärast pole teada, mis muidu rahulikus ja sõbralikult toimivas vallamajas nüüd sündima hakkab või millist stiili inimestega suhtlemisel uus vallavanem harrastab.

Nii ei loe midagi, et senine vallavanem üksi sai valimistel 32% (ka minu hääle) kõigist volikogusse pääsenud 15 peale kokku ja tema valimisliit 52,65% häältest. Kaks teist kampa kokku kogusid 47,35%. Ometigi tekkis vähem hääli saanutel volikogus arvuline ülekaal. Sellist valimiste korda ma ei mõista ega hakkagi mõistma, kus valijate antud absoluuthääled midagi ei loe ning maksavad vaid kvoodid ja kokkulepped.

Elu aga läheb edasi, kuni igaüks meist ise omadega hakkama saab. Et hingerahu ja tervist kauemaks jätkuks, tuleb võimalikult palju inimestest, poliitikast ja võimust eemale hoida ning looduses liikuda.

Metsas veedetud tunnid on alati erilised. Kerge lumekirmega kaetud puudealusel samblal olid äsja tärganud uued sügisesed seened. Musträhn kiristas vanas metsas, metskitsed sõid kambakesi talinisu orast ja madal novembripäike pimestas teel liikuja silmi. Lühike karge päev andis talve lähenemisest märku.