Sellest saab kaks nädalalt, kui üht händkaku poega metsas nägin. Päev hiljem oli neid samas kohas kaks. Vahepeal ma kakke otsimas ei käinud, niitsin radasid ja sünnikodu õuel puuriitade ümbrust. Veel käisin riigimetsas „puid lugemas“ - oli selline metsataksaatori tööde tutvumisüritus, RMK korraldas. Võib-olla teen sellest lähipäevil sõnakese juttu ka.

Pühapäeval mõtlesin, et vaatan käidud rajad üle, ehk trehvan veel kakupoegadega kokku. Jälle vedas. Mõlemad pojad olid metsatukas olemas, paarkümmend meetrit varasemast eemal, suurte haabade otsas.

Karvastest titesulis pojukestest on kasvamas tublid noorlinnud. Kehale ilmuvad pärissuled ning vöödilised tiivasuled kasvavad pikemaks. Seda kõike võib pilti vaadates märgata. Lisandunud on enesekindlust. Puude all seisev inimene ei paku enam erilist huvi, metsas on muudki põnevat.

Aiman, et peagi ma noori händkakukesi oma metsast enam üles ei leia, sest kui tiivad kannavad, lennatakse järjest kaugemale ning iseseisev elutee viib pesapojad lahku. Kümmekond aastat tagasi, enne 2010.a. sügava lumega talve, mis hulga kakkusid näljasurma saatis, elasid händkakud sealkandis kogu aeg. Nüüd on uued kakud sama kandi taas asustanud.

See metsatukk, kus paar viimast aastat olen händkakkusid kohanud, on eakas, ülekaalus suured haavad, paljudel seenedki küljes, sutsuke kuuski ja mõned kased. Majanduslikus mõttes võiks liigitada „raisku lastud“ metsaks. Kunagi küsisin metsaspetsialistilt, et mida tema teeks, kui see oleks tema mets. Vastas, et eks iga omanik teeb valiku vastavalt vajadustele. Alati võib ju puud kasvama jätta ja lasta neil loomuliku lõpuni seista, langenute asemele kasvavad uued.

Mina raiet teha ei tahtnud, küll aga koristasime metsaaluse vanadest murdunud sarapuudest natuke lagedamaks. Kui üks õõnsusega haavatüügas, kus kakud varem pesitsesid, pikali kukkus, sai kakkudele pesakast kuuse otsa viidud. Pealt lahtine. Nüüd tundub, et linnud võtsid selle omaks.

Kui mõtlen metsatukale, kus kakupere elab, leian, et tegin õigesti, et ei raiunud. Raha nagunii poleks olnud, aga kakud on ja nende üle on hea meel.