Lõpuks ometi olen ära näinud meie metskitsede tegeliku arvu. Üks ema kahe tallega, teine ema ühe tallega ja kamba peale üks korralike sarvedega sokupoiss – kokku kuus looma.
Viimasel ajal hoiavad nad kõik kokku, sest kambakesi kartagi on julgem kui vapper olla üksinda. Loomade rõõmuks on olemas kaks parajat taliviljapõldu ja mahlased oraselibled meelitavad nad pikemaks ajaks paigale. Läheduses on mitu metsatukka ja võpsikuid, kus varjul olla. Aga nägin neid ka lausa päevasel ajal puhkamas põllutee ääres pika kuluheina sees, kust vaid kikkis kõrvad ja tumedad silmad mu möödasõitvat autot jälgisid. Ei raatsinud puhkavaid loomi tookord häirida, et autoaknast pilte teha. Seisma jäänud auto pärast oleksid nad kindla peale üles tõusnud ja plehku pannud.
Metskitsede arvukus hakkab vähehaaval taastuma ning kui eelolev talv ja kiskjad neile saatuslikuks ei saa, siis võime tuleval aastal juba suuremat karja näha. Jahimehed pole siin kolm aastat metskitsejahti pidanud.
Endiselt on siin alevi külje all mu naabrite aias videviku ajal käimas kaks kitse. Küllap needsamad, kes kogu eelmise talve neil maja tagant metsast õhtuti ilmusid ja öö õunaaias mööda saatsid. Need loomad on kohaga harjunud ja küllap jäävadki paikseks.
