Meie kandis kasvab päris mitu liiki, enamasti käpa nime kandvaid, kuid leidub ka kuldkinga, ööviiulit (kahelehine käokeel), käopõllesid ning neiuvaipasid. Oh, kui kaunilt kõlavaid ja meeli ülendavaid nimesid on eesti keeles taimedele osatud panna!

Suurt osa eestimaistest looduslikest orhideedest ma ei tunne, kuid kodukandis esinevaid olen aja jooksul proovinud raamatute või interneti abil iseseisvalt tundma õppida. Pealtnäha sarnastel käpalistel on siiski igal oma eritunnused, mida määramisel vaja silmas pidada.

Vana mahajäetud kruusakarjääri klibusel põhjal hakkas äsja õitsema kahkjaspunane sõrmkäpp. Esialgu leidub vaid üksikuid õitsvaid taimi, kuid nädala möödudes peaks lillakaspunaseid õisikuid juba arvukamalt teiste taimede vahelt paistma hakkama. Sellel käpalisel esineb ka valgete, kollakate või roosade õitega teisendeid, mis võib määramisel parajat segadust tekitada. Üheks kindlamaks tunnuseks saab siiski pidada õite kuju ja “seeliku“ mustrit.

Mul oli seekord määramisel abiks tihedalt asetsevate õite vahele kaarduvad massiivsed kandelehed, mida just kahkjaspunase sõrmkäpa tunnusena on ära mainitud.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et tühja sellest, kui inimesed kõiki taimeliike esimese hooga ära tunda ei suuda. Hoopis olulisem on neid üldse märgata, osata imetleda ja seejärel tunda uhkust, kui rikas meie loodus on.