Karulauk ja konnakapsas

Just praegu on mõlema taime tippaeg. Karulaugu mahlakad rohelised lehed katavad niisketes varjulistes kasvukohtades maapinda, aastatega oma kasvuala laiendades. Maikuus hakkab karulauk õitsema ja suve teises pooles kanduvad seemned tuulega laiali, et uusi taimi juurde tuleks.

Karulauk on suurepärane maitsetaim salatitesse, kuid metsas käies võib tema lehti niisama suhu pista, et kevadväsimust peletada. Lehed on mahlased, kergelt küüslaugumaitselised ning sisaldavad hulgaliselt organismile kasulikke aineid ja vitamiine. Räägitakse, et talveunest ärganud karu sööb karulauku selleks, et organismi puhastada ja seedetraktist parasiite välja ajada. Paljukest siis inimeseloomgi karust erineb, ühed segatoidulised mõlemad.

Karulauk on looduses III kategooria kaitsealune taim, samas saab seemneid võttes teda paljundada ja kasvõi koduaia varjulises nurgas kasvatada. Minul hakkas karulauk jõeäärsel taluasemel paaris kohas iseenesest kasvama, vähemalt mina sinna seemneid ei külvanud ega taimi pole istutanud. Võimalik, et jõe kevadised üleujutused kandsid seemned kusagilt kaasa.

Konnakapsas ehk ametliku nimega varsakabi on viimaste kevadilmadega hakanud täisilus õitsema. Varsakabi kasvab kraavides, „jalad vees“, kus konnadki kudemas käivad. Küllap sellest siis tema rahvapärane nimetus – konnakapsas.

Õitsev varsakabi on väga dekoratiivne just lopsakate roheliste puhmaste ja kollaste õite poolest. Erinevalt eespool kiidetud maitsvast karulaugust ei ole tark tegu varsakabja lehti või õisi suhu pista. Seda ei tee isegi loomad, sest varsakabi on mürgine.

Maipühade vaba aega võiksid inimesed kasutada looduses liikumiseks, tärkava roheluse ja linnulaulu nautimiseks. Mida vanemaks saan, seda kindlamalt võin ütelda: elu on liiga lühike, et kulutada seda üksnes lõpututele, mitte iialgi valmis saavatele argitoimetustele. Leidke aega oma hinge ja vaimu kosutamiseks looduses, seda eriti kevadel, pärast pikka ja pimedat talve.